Kuna lubasin eelmise postituse lõpus, et see ei jää viimaseks, tuleb nüüd siis 2014. aasta kõige viimane kirjutis ja siis saab juba uuel aastal uue hooga alustada. Aastast kuidagi lühikest kokkuvõtet teha ei oskagi, viimased kuud on päris pöörased olnud ja ilmselgelt poleks ma kuidagi aasta alguses osanud ette näha, kuidas viimased päevad olema saavad. Jaanuaris polnud mul veel sugugi mõttes kooli pooleli jätta, aga siin ma nüüd siis olen, valmis endale uue aastanumbri sees loodetavasti uut eriala valima.
Eriti tundub mulle, et see aasta on kuidagi väga kiiresti mööda lennanud. Ilmselt juhtubki nii, kui pidevalt midagi teha on, tegevusetult paigal olen ma istunud siiski tunduvalt vähem kui varasemalt. Ilmselt on oma selles seltskonnas, kellega ma nüüd suhtlema olen hakanud. Rahakulu on muidugi märgatavalt suurem, aga see kõik on seda väärt vist? :D
Kui nüüd aastakokkuvõttega ühele poole saada ja viimaste päevade tegevusest rääkida, võin öelda, et jõulud möödusid mul õnneks siiski võrdlemisi rahulikult ja peaaegu, kuigi mitte päris, ilma tülideta. Detailselt ei hakka millestki rääkima, aga oli ikka olukordi, kus ma oskasin ainult silmi pööritada. Kingitusi sain ka päris suurel hulgal hoolimata sellest, et ise peaaegu ühtki soovi ei esitanud, sest pea oli täiesti tühi... Lõpuks pärast jõulupühasid koju tagasi jõudes tundsin end aga päris väsinuna, sest viimased päevad olid möödunud üsnagi kiires rütmis. Eriti suured energiaröövlid olid taaskord mu kolmeaastased sugulased, kellel endal seda isegi üleliia on, kuigi keegi nendega üldjuhul sammu ei suuda pidada... Hea uni oli garanteeritud vähemalt. :)
Eile saime kesklinna Apollos kokku Sandraga, et kulutada kinkekaarte, mida meil mõlemal päris korraliku summa eest oli. Mõned neist jäid siiski veel kasutamata, aga kiiret veel pole. Loodan, et mingi hetk tuleb siiski mõtteid, millist raamatukest või filmikest mul hädasti vaja oleks. Lisaks ostsin ka Reservedist ühe pidžaama, sest nende arv on mul viimasel ajal hirmuäratava kiirusega kahanenud ja uute muretsemine oli juba peaaegu vältimatu. Lõpetasime otseloomulikult McDonaldsis, kus kumbki seekord tavapärast einet ei võtnud, aga kõhud täis saime sellegipoolest. Pärast seda enam kaua ei istunudki, vaid läksime oma teed, et õhtu taaskord foorumis mööda saata. Huvitavaid ideid tekkis meil seegi kord väljas käies ning lõpuks said mõlemad neist ka realiseeritud. Ikka iga päev midagi uut. :D
Muud mul hetkel rääkida polegi, seega jääbki aasta viimane postitus üsna lühikeseks, aga ei ole mõtet seda venitama ka hakata. Lõpetuseks soovikski kõigile oma lugejatele ette ära toredat uut aastat, loodetavasti saab see olema sama hea kui praegune või ehk isegi parem... :) Uusaastalubadusi ma igaks juhuks andma ei hakka, pole seda vist kunagi teinud. Kahtlen ka, kas suudaksin nendest kinni pidada... :D
23. detsember
Jälle on siin päris pikalt vaikus olnud, mille eest ma isegi vabandama ei hakka, sest viimasel ajal on tõesti päris kiire olnud. Aeg on ka ülikiiresti mööda lennanud, ma ei suuda vist endiselt uskuda, et jõulud juba käes on... Alles nagu oli detsembri algus. :D Viimasel ajal olen päris palju tegelenud ettevalmistusega jõuludeks - ostsin, kirjutasin ja panin posti jõulukaarte päris suurel hulgal; küpsetasin piparkooke kaks korda, tainas sai ka ise tehtud mõlemal korral. Lisaks sai korterit kaunistatud, rohkelt küünlaid põletatud ja nüüd meil on kenasti kuusk ka olemas juba. Eile tuli nagu tellitult lumi ka maha ja mul on täitsa jõulutunne juba. :)
Jõulupühade korraldamisega on (vähemalt meie peres) alati korralikult peavalu ka, aga sellel teemal ma väga pikalt peatuda ei viitsiks. Menüüga oli korralikult mässamist, aga nüüd on seegi paigas. Homsest alates saab siis näha, kas kogu see tõmblemine end ära ka tasus, aga loodetavasti läheb kõik ikka plaanipäraselt.
Kui nüüd eelmisest nädalast rääkida, olen üht-teist muudki korda saatnud peale jõuludeks valmistuse ja ilmselt pole kõige huvitavam lugeda, kui kogu postituse ainult ühest asjast jahun. Eelmisel kolmapäeval tegime Pille-Riiniga ära juba ammu kokkulepitud klubitiiru, mis algas otseloomulikult poeskäigust. Lõpuks veetsime tükk aega ka tema ühikatoas, tegime makaronisalatit, sõime seda ja paar jooki sai ka tehtud, enne kui ühikast lahkusime, et keskööks klubis olla. Esimeseks peatuseks sai Atlantis, kus saime natuke tantsida ja mõned joogidki teha, aga kuna lõpuks muusika meile kummalegi ei meeldinud ja vastassoost inimesed, kes meile ligi tikkusid, jätsid ka veidra mulje, otsustasime sealt lahkuda. Mõnda aega istusime veel Shootersis, aga sealgi oli rahvast üsna vähe, nii et juba kella kolmeks olime ühikas tagasi, et magama keerata. Und ma muidugi suurema osa ööst ei saanud, hommikul üheksa paiku läksin koju ja magasin seal edasi.
Reede hommikupooliku veetsin taaskord kodus, enne kui Mariliis mulle kirjutas ja sättisingi end linna minema, et tema ja Itiga poes ära käia, enne kui Ilmatsallu sõitsime, kus Kata juba kohal oli. Kõigepealt sai muidugi veidi juttu aetud, seejärel sõime koos Iti ema ja vennaga koos õhtust, millele järgnes veel piparkookide küpsetamise ja ühe ostetud hõõgveinidest ajasime ka pliidil soojaks. Hoolikalt planeeritud filmiõhtust ei tulnud erilist midagi välja, lõpuks jõudsime ära vaadata ainult filmi nimega "Puhkus", mida olin küll ka varem näinud, aga siiski meeldis. Vahepeal käisime mina ja Iti veel Sofit jalutamas, varsti pärast seda läks Kata koju ja siis me enam kaua üleval ei olnudki... Jutuajamise kõrvale sai teine hõõgvein samuti ära joodud, enne kui voodid ära tegime ja teki alla ronisime. Omajagu nalja tegi meile muidugi Sofi, kes sättis end minu ja Mariliisi vahel mõnusalt sisse ja üldse ei tahtnud oma käppasid mu padja pealt ära võtta... :D
Hommikul suutsime päris kaua magada, Iti oli muidugi juba varem üleval, ja Mariliis tegi üsna kiiresti minekut. Itiga saime veel veidi aega lobiseda, enne kui hakkasin end bussile sättima. Laenasin temalt ka järjekordse raamatu "Will Grayson, Will Grayson", mille lugemise eile öösel juba lõpetasin, pärast alustamist ei suutnud sugugi käest panna. Põhimõtteliselt hakkasingi koju jõudes kohe lugema ja nii see siis läks. :)
Väga midagi muud märkimisväärset vahepeal toimunud polegi, nii et tõmbaks selle postituse kokku ka. Homme pean jälle asju pakkima hakkama, sest jõulupühasid ei saada me vist kunagi kodus mööda ja kõik lähemad sugulased on vaja ikka ära näha. Sellega soovikski siis kõigile mu blogi lugejatele toredaid pühi! :) Omalt poolt luban, et teen enne aastalõppu veel ühe postituse, aga millal täpselt, seda ei hakka hetkel ütlema.
Jõulupühade korraldamisega on (vähemalt meie peres) alati korralikult peavalu ka, aga sellel teemal ma väga pikalt peatuda ei viitsiks. Menüüga oli korralikult mässamist, aga nüüd on seegi paigas. Homsest alates saab siis näha, kas kogu see tõmblemine end ära ka tasus, aga loodetavasti läheb kõik ikka plaanipäraselt.
Kui nüüd eelmisest nädalast rääkida, olen üht-teist muudki korda saatnud peale jõuludeks valmistuse ja ilmselt pole kõige huvitavam lugeda, kui kogu postituse ainult ühest asjast jahun. Eelmisel kolmapäeval tegime Pille-Riiniga ära juba ammu kokkulepitud klubitiiru, mis algas otseloomulikult poeskäigust. Lõpuks veetsime tükk aega ka tema ühikatoas, tegime makaronisalatit, sõime seda ja paar jooki sai ka tehtud, enne kui ühikast lahkusime, et keskööks klubis olla. Esimeseks peatuseks sai Atlantis, kus saime natuke tantsida ja mõned joogidki teha, aga kuna lõpuks muusika meile kummalegi ei meeldinud ja vastassoost inimesed, kes meile ligi tikkusid, jätsid ka veidra mulje, otsustasime sealt lahkuda. Mõnda aega istusime veel Shootersis, aga sealgi oli rahvast üsna vähe, nii et juba kella kolmeks olime ühikas tagasi, et magama keerata. Und ma muidugi suurema osa ööst ei saanud, hommikul üheksa paiku läksin koju ja magasin seal edasi.
Reede hommikupooliku veetsin taaskord kodus, enne kui Mariliis mulle kirjutas ja sättisingi end linna minema, et tema ja Itiga poes ära käia, enne kui Ilmatsallu sõitsime, kus Kata juba kohal oli. Kõigepealt sai muidugi veidi juttu aetud, seejärel sõime koos Iti ema ja vennaga koos õhtust, millele järgnes veel piparkookide küpsetamise ja ühe ostetud hõõgveinidest ajasime ka pliidil soojaks. Hoolikalt planeeritud filmiõhtust ei tulnud erilist midagi välja, lõpuks jõudsime ära vaadata ainult filmi nimega "Puhkus", mida olin küll ka varem näinud, aga siiski meeldis. Vahepeal käisime mina ja Iti veel Sofit jalutamas, varsti pärast seda läks Kata koju ja siis me enam kaua üleval ei olnudki... Jutuajamise kõrvale sai teine hõõgvein samuti ära joodud, enne kui voodid ära tegime ja teki alla ronisime. Omajagu nalja tegi meile muidugi Sofi, kes sättis end minu ja Mariliisi vahel mõnusalt sisse ja üldse ei tahtnud oma käppasid mu padja pealt ära võtta... :D
Hommikul suutsime päris kaua magada, Iti oli muidugi juba varem üleval, ja Mariliis tegi üsna kiiresti minekut. Itiga saime veel veidi aega lobiseda, enne kui hakkasin end bussile sättima. Laenasin temalt ka järjekordse raamatu "Will Grayson, Will Grayson", mille lugemise eile öösel juba lõpetasin, pärast alustamist ei suutnud sugugi käest panna. Põhimõtteliselt hakkasingi koju jõudes kohe lugema ja nii see siis läks. :)
Väga midagi muud märkimisväärset vahepeal toimunud polegi, nii et tõmbaks selle postituse kokku ka. Homme pean jälle asju pakkima hakkama, sest jõulupühasid ei saada me vist kunagi kodus mööda ja kõik lähemad sugulased on vaja ikka ära näha. Sellega soovikski siis kõigile mu blogi lugejatele toredaid pühi! :) Omalt poolt luban, et teen enne aastalõppu veel ühe postituse, aga millal täpselt, seda ei hakka hetkel ütlema.
14. detsember
Ilmselt on päris paljud juba aru saanud, et viimasel pole mul eriliselt tuju kuskile kirjutada, rääkimata siis veel pika blogipostitusega hakkama saamisest, aga kasvõi enda jaoks võiks midagi ikka kirja saada, et kunagi tulevikus ehk lugeda... Iseasi, kas ma tahan seda teha, aga nagu juba tõestatud, siis minu enda mälu pole just usaldusväärsem ja nii saab vähemalt aimu, millal ma mida tegin. Viimane postitus polnud muidugi ka väga pikka aega tagasi, aga üht-teist on vahepeal siiski toimunud, millest kirjutada saaks.
9. detsembril sai lõpuks ära nähtud Nullpunkt, mille ilmumist olin ma juba tükk aega oodanud, sest nii raamat kui ka etendus olid väga head. Treiler oli seda samuti ja õnneks ei pidanud ma oma üsnagi kõrgetes ootustes pettuma. Vahepeal sai ikka itsitada ka, kuigi muidu olid käsitletud teemad üsnagi tõsised. Kui aga peale filmi veel millestki rääkida, siis linna sõites sattusin ühe bussi peale Allaniga. Veider muidugi, et seda varem juhtunud pole, arvestades seda, et elame samas kandis ja ma sõidan siiski ühistranspordiga päris tihti... Nüüd on see vähemalt juhtunud, kuigi alguses me teineteist ära ei tundnud. :D Sellegipoolest sai juttu aetud, enne kui ma kesklinnas maha läksin. Kino juures sain kokku Pille-Riini ja Mariliisiga, kellele ainsana peale minu lõpuks väljapakutud kuupäev sobis, aga vähemalt sai nii palju inimesigi kokku... Pärast filmi ei õnnestunud ka veel kohe koju minna, sest Pille-Riin tahtis kuskil süüa ja nii maandusime pärast lühikest jalutuskäiku Big Benis, kus ma polnud ikka tükk aega enam käinud. Söödud seal igatahes saime ning kõrvale sai joodud ka alkoholiga hõõgveini, mis ikka natuke jõulutunnet tekitas, isegi kui lund väljas endiselt pole... Pärast seda saatis Pille-Riin mind bussile ära ning sõitsin koju ka, aga vähemalt saime natuke jälle teineteise eludega järje peale.
Ülejäänud päevad olid üsnagi sündmustevaesed, aga mõtetega olin juba ammu reede juures, mis ka lõpuks kohale jõudsid. Vanemad ja venna minema saatnud, istusin veel mõnda aega kodus, enne kui Sandrale vastu läksin. Enne minu juurde jõudmist käisime veel poes, kus raha kulus natuke rohkem kui mulle meeldinud oleks, aga vähemalt oli asi seda väärt. Midagi erilist me õhtu jooksul muidugi korda ei saatnud, ajasime juttu, vaatasime telekat, sõime ja jõime... Viimasega läksime muidugi nii hoogu, et märkamatult jõudis kätte hommikul ja siis jõudsime arusaamale, et enam pole küll mõtet magama minna. Olin küll surmväsinud, aga kuidagi suutsin ikka silmi lahti hoida ja lõpuks jõudis kätte ka aeg kesklinna sõita. Esimene käik oli meil Rimisse, kus endale üle pika aja salati kokku panin ja seda siis bussijaama pingil sõin. Varsti pärast seda tuli mu buss ka ette ning järgmised kaks tundi sain ühe koha peal passida. Magada väga ei õnnestunud, aga muusikat kuulates möödus aeg ka kiiresti ning varsti olingi kohal. Maal ma millegi targaga muidugi hakkama ei saanud, mängisin natuke arvutis ja hiljem sai ka natuke lauamänge mängitud. Lisaks grillisime saunatoa kaminas ka liha ning viinereid, mis jällegi tekitas korraliku suvetunde. Ilm kohapeal oli muidugi üsna kohutav ja terve päeva jooksul ei lahkunud ma majast kordagi.
Täna jõudsime jällegi koju tagasi ning taaskord on mul uueks nädalaks juba paar plaani olemas, aga kõigepealt peavad need päeva muidugi kohale jõudma. :) Sellega praegu lõpetaksin ka, jääge siis järgmist postitust ootama! Kuigi ma nüüd ei tea, millal seda veel oodata on... Lisaks peaks vist ära mainima, et sellel nädalavahetusel õnnestus mul 40 tundi järjest üleval olla, mis on ilmselt omamoodi rekord, aga kõige parem mõju sellel mulle muidugi polnud...
7. detsember
Kalendrit vaadates tuleb välja, et mu blogis on jälle üle kahe nädala vaikus olnud, aga viimasel ajal pole mul väga olnud tuju ega tahtmist kirjutada. Midagi eriti suurt muutunud muidugi pole, peale selle, et esitasin tööl lahkumisavalduse ja olen alates novembri viimasest päevast jälle vabadust nautinud. Kaua see kestab, on praegu raske öelda, aga vähemalt on mul natuke aega iseendale, sest seda on tõesti väga vaja.
30. novembri õhtul sai kodus jõulukaunistusi välja riputatud ning eile küpsetasin piparkooke, kusjuures taina tegime ka sel aastal ise. Jõulutunnet pole hetkel muidugi üldse, sest väljas taaskord maa must... Isegi jõululaulude kuulamine väga ei aita, sest üks pilk aknast välja rikub tuju kohe ära... :D
Täna värvisin üle pika aja jälle ka juukseid, mida oleks võinud muidugi juba ammu teha, sest värvi ostsin ka ligi kaks nädalat tagasi, aga kuidagi ei tekkinud siiani sobivat võimalust. Tollel päeval hakkasin ka mõtlema, et peaks sotsiaalse elu jälle korralikult üles ehitama, sest põrkasin Lõunakeskuses kokku Tõnuga ja see meenutaski mulle, et pole mõningaid inimesi tükk aega näinud. Nüüd on õnneks plaanid tehtud ja osad neist ka juba realiseeritud, teised aga alles ootavad oma aega.
Üleeile sai lõpuks ka Näljamängude triloogia uus film ära vaadatud, mis on kolmest seniilmunust ilmselt mu lemmik, kuigi raamatut ei mäleta ma absoluutselt, aga hetkel ei viitsi neid endale kuskilt hankima hakata. Praegu üritaks kõigepealt Glee vaatamisega ühele poole jõuda. Kui veel reedest rääkida, siis Kellyt ja Katat polnud muidugi üliammu näinud, veel vähem siis nendega rääkinud. Õhtu kulges muidugi tavapärases rütmis, kui välja arvata see, et külastasime lausa kolme söögikohta. Esimeses sihtpunktis Metros ei võtnud keegi peale Kelly midagi ja nii vaatasimegi tema söömist pealt. Pärast seda võtsime sammud McDonaldsisse, kus korralikud eined ostsime ja nende söömisele mõnda aega kulutasime. Veidi aega pärast seda jättis Kata meid kolmekesi ja sama kiiresti olimegi täiesti plaanivabad. Jalutuskäik Raekoja platsis oli muidugi tore, kuigi tuju kippus jälle allapoole kukkuma ja mitte ainult minul. Vabandused, Kelly, sul võis kindlasti väga veider olla meie seltskonnas. Veidi aja pärast maandusime aga täiesti spontaanselt Tavernas, kus Sandraga kahepeale ühe pitsa ära sõime ja pärast seda läksimegi juba laiali, sest kõik kippus juba väga masendavaks muutuma. Kodus jätkus muidugi tavaline rutiin koos arvutiga, mis kestis poole ööni välja, enne kui lõpuks voodisse otsustasin kobida.
Väga masendavaks ei taha ma seda postitust nüüd muutma hakata, seega ei hakka oma peas valitsevat segadust siin lahkama. Tegelikult täitsa ootan juba järgmist nädalat, sest on tehtud paar toredat plaani. Loodetavasti ei pea kumbagi neist ära jätma.
Nüüd on muidugi jõudnud jälle kätte see periood, kus kõik enne jõulude tulekut närviliseks kipuvad muutuma ja lõpuks on lihtsalt kõigil kõrini. Minul vist juba praegu, aga õnneks või kahjuks ei saa neid perekondlikke üritusi kuidagi vahele jätta. Peab siis lihtsalt head nägu tegema, nagu alati, aga sellel teemal peatuks ma pikemalt pärast pühasid. Seda muidugi ei garanteeri, millal järgmist postitust võib oodata, sest hetkel pole mul väga millestki kirjutada. Pildikest ei viitsi ka hakata otsima, mida siia panna, seega tulebki lihtsalt tavaline tekstipostitus. :)
30. novembri õhtul sai kodus jõulukaunistusi välja riputatud ning eile küpsetasin piparkooke, kusjuures taina tegime ka sel aastal ise. Jõulutunnet pole hetkel muidugi üldse, sest väljas taaskord maa must... Isegi jõululaulude kuulamine väga ei aita, sest üks pilk aknast välja rikub tuju kohe ära... :D
Täna värvisin üle pika aja jälle ka juukseid, mida oleks võinud muidugi juba ammu teha, sest värvi ostsin ka ligi kaks nädalat tagasi, aga kuidagi ei tekkinud siiani sobivat võimalust. Tollel päeval hakkasin ka mõtlema, et peaks sotsiaalse elu jälle korralikult üles ehitama, sest põrkasin Lõunakeskuses kokku Tõnuga ja see meenutaski mulle, et pole mõningaid inimesi tükk aega näinud. Nüüd on õnneks plaanid tehtud ja osad neist ka juba realiseeritud, teised aga alles ootavad oma aega.
Üleeile sai lõpuks ka Näljamängude triloogia uus film ära vaadatud, mis on kolmest seniilmunust ilmselt mu lemmik, kuigi raamatut ei mäleta ma absoluutselt, aga hetkel ei viitsi neid endale kuskilt hankima hakata. Praegu üritaks kõigepealt Glee vaatamisega ühele poole jõuda. Kui veel reedest rääkida, siis Kellyt ja Katat polnud muidugi üliammu näinud, veel vähem siis nendega rääkinud. Õhtu kulges muidugi tavapärases rütmis, kui välja arvata see, et külastasime lausa kolme söögikohta. Esimeses sihtpunktis Metros ei võtnud keegi peale Kelly midagi ja nii vaatasimegi tema söömist pealt. Pärast seda võtsime sammud McDonaldsisse, kus korralikud eined ostsime ja nende söömisele mõnda aega kulutasime. Veidi aega pärast seda jättis Kata meid kolmekesi ja sama kiiresti olimegi täiesti plaanivabad. Jalutuskäik Raekoja platsis oli muidugi tore, kuigi tuju kippus jälle allapoole kukkuma ja mitte ainult minul. Vabandused, Kelly, sul võis kindlasti väga veider olla meie seltskonnas. Veidi aja pärast maandusime aga täiesti spontaanselt Tavernas, kus Sandraga kahepeale ühe pitsa ära sõime ja pärast seda läksimegi juba laiali, sest kõik kippus juba väga masendavaks muutuma. Kodus jätkus muidugi tavaline rutiin koos arvutiga, mis kestis poole ööni välja, enne kui lõpuks voodisse otsustasin kobida.
Väga masendavaks ei taha ma seda postitust nüüd muutma hakata, seega ei hakka oma peas valitsevat segadust siin lahkama. Tegelikult täitsa ootan juba järgmist nädalat, sest on tehtud paar toredat plaani. Loodetavasti ei pea kumbagi neist ära jätma.
Nüüd on muidugi jõudnud jälle kätte see periood, kus kõik enne jõulude tulekut närviliseks kipuvad muutuma ja lõpuks on lihtsalt kõigil kõrini. Minul vist juba praegu, aga õnneks või kahjuks ei saa neid perekondlikke üritusi kuidagi vahele jätta. Peab siis lihtsalt head nägu tegema, nagu alati, aga sellel teemal peatuks ma pikemalt pärast pühasid. Seda muidugi ei garanteeri, millal järgmist postitust võib oodata, sest hetkel pole mul väga millestki kirjutada. Pildikest ei viitsi ka hakata otsima, mida siia panna, seega tulebki lihtsalt tavaline tekstipostitus. :)
22. november
Ilmselgelt mu pildikogu kõige veidram osa, sest ma lihtsalt ei saa aru, kes selle autor võib olla. Näeb välja, nagu oleks esiplaanil olev karvane loomake 'selfie' teinud, aga seda ei taha mu mõistus mitte uskuda. :D
Ma olen ilmselt seda viimasel ajal päris tihti öelnud, aga ma ei saa ikka aru, kuidas aeg nii kiiresti lendab. Alles nagu oli september ja nüüd on kohe-kohe detsember. Mõni aeg tagasi hakkasin juba jõululaule kuulama, sest tuli tuju ja nüüd on midagi lumesarnast ka juba maas, seega võib öelda, et jõulutunne on mul sel aastal juba väga varakult peal, ja novembri lõpuni on veel natuke üle nädala aega...
Igatahes, kui nüüd natuke muust ka rääkida, siis andsin esmaspäeval tööl lahkumisavalduse sisse. Esimese hooga teenisin sellega natuke pahameelt teiste töötajate poolelt, aga nüüd võetakse paar uut nägu leti taha, seega ei tohiks minu lahkumine kuidagi rütmi sassi ajada. Põhjuseid oli muidugi mitu, millest ma võiksingi siin rääkima jääda. Peamine oli ilmselt rutiini puudumine, mis mind viimasel ajal täiega endast välja ajas ja ilmselt sellepärast ma nii väsinud olengi olnud viimasel ajal. Ühel päeval tööle kella seitsmeks, järgmisel kümneks ja kolmandal päeval üleüldse kella kaheks või kolmeks. Sellisel viisil ilmselt organism ei harju ära millegagi? Lisaks muidugi see, et töökoht asub teises linna otsas, kuhu tuleb bussiga loksuda 20-25 minutit ja tagasi ka sama palju. Koju jõudes aga tahaks kohe voodis kerra tõmmata ja magama jääda. :D Ilmselt üritan endale leida nüüd töökohta, mis asuks kodule natuke lähemal ja ma ei peaks end kell viis hommikul maast lahti sundima... Mis eelmises lõigus mainitud jõuluootusesse puutub, siis sinna edasijäämine oleks suure tõenäosusega ka tähendanud, et peaksin jõulude ja uue aasta ajal töötama, mis mulle üleüldse ei meeldinud, sest ma olen harjunud neid pühasid pereringis/lähedasemate sõpradega mööda saatma.
Muidugi on uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga mingil määral on mul isegi kahju sealt lahkuda. Jah, ma suutsin seal vastu pidada kõigest kolm kuud, aga kuna ma veetsin suurema osa oma ajast siiski seal, kujunes see siiski harjumuseks. Kaastöötajad on samuti kõik väga toredad, kellega sel ajal, kui parasjagu kliente pole või midagi muud ka ei pea tegema, juttu ajada saab. Paar korda olen end isegi jutustama unustanud. :D Ilmselt ma sinna teise linna otsa enam muidugi ei satu, aga mõnikord oleks tore läbi astuda küll... Eks näis, mis saama hakkab.
Midagi peaksin ma eilsest ilmselt ka nüüd kirjutama, sest ilmselt oli tegu kõige toredama päevaga sellel nädalal. Ärkasin küll hommikul kell viis ja olin päeva lõpuks surmväsinud, aga asi oli seda väärt. Tööpäeva lõppu ei suutnud ma muidugi üldse ära oodata, aga lõpuks lasi juhataja mind kümme minutit varem minema ja jõudsin isegi varasema bussi peale, kui arvestanud olin. Kesklinna jõudes seadsin muidugi kohe sammud Kapriisi, kus ma varem polnudki käinud. Ilmselt see peab ikka paika, et iga päev koged midagi uut. Olgu, see selleks, igatahes oli üle tüki aja tore jälle teiega väljas käia, kuigi jah, üks inimene oli paraku puudu. Wrap, mille ma endale tellisin, oli päris hea, aga kui sai ümbert ära võtta, oli ikka põhimõtteliselt salat koos sealihaga. :D Pikalt millestki pole rääkida, aga lõbus õhtu oli tõepoolest. Ilmselt muutus tuju lõbusamaks ka pärast seda veini, mis Mariliisiga kahepeale ära joodud sai... Vähemalt ei õnnestunud kellelgi mind täis joota. Lahkuma pidin küll natuke varem, kui mulle meeldinud oleks, aga mis teha, kui järgmisel päeval pidin ka kella seitsmeks tööle jõudma.
Mida mul siis veel rääkida oleks? Ahjaa, eile õhtul vaatasin ära Red Band Society uue episoodi ja see sari hakkab mulle järjest enam meeldima. Eilne osa oli muidugi parajalt pingeline, aga naerda sai ka natuke õnneks. Lisaks sai jälle Sandraga päris pikalt Skype'is räägitud ja päris paljusid huvitavaid jututeemasid aretatud. Kohati kiskus natuke sügavamõtteliseks ära, aga see juhtub minuga vist pidevalt, kui ma kellegagi kuskil juttu ajama juhtun. Eile saatis Facebookis mulle sõbrakutse ka mu põhikooliaegne klassijuhataja, aga ma pole päris kindel, kas tahan seda vastu võtta... Loodetavasti ei võta ta seda väga isiklikult. Ega ma ju ilmaasjata hiljuti sõbralisti puhastust ei teinud. :) Jap, selle lõigu teemad on juba väga seinast seina, aga sain täna lõpuks oma pitsaisu ka rahuldatud, sest meil juhtus jääkapis olema paar tükki ja küpsetasin ühe ahjus ära. Pitsa peal oli ka jalapeno, mis tekitas mu suus päris korraliku tulekahju, aga muidu oli päris hea.
Lõpetuseks tahaksin teie ees veel vabandada, et ma viimasel ajal nii kehv foorumlane olen olnud. Jah, tööga on palju tegemist ja see väsitab mind päris ära, aga lisaks on mind ka tabanud eriline motivatsioonipuudus. Mõtlen küll pidevalt, et peaksin teemadele vastama ja olen paaril korral isegi vastusekasti avanud, aga siis selle jälle kinni vajutanud... Loodetavasti see paraneb detsembris, kui mul iseenda jaoks rohkem aega on, aga ma üritan enne seda ka teile mõned vastused tekitada, sest mu teemade arv on jälle kuidagi suureks paisunud.... Sellega praegu aga lõpetan ka, olge toredad! :)
12. november
Tere jälle! Ma tean, et ma alles mõni päev tagasi kirjutasin, aga viimased paar päeva on piisavalt lahedad olnud, et neist kohe kokkuvõte ära teha. :) Tööst siis jälle nii palju, et eelmisel reedel lendas meile laoruumi sisse üks väike varblane, kes teed välja enam kuidagi ei leidnud... Laupäev-pühapäev olid mul vabad, aga kui esmaspäeval uuesti tööle läksin, nägin üllatuseks, et linnuke oli nädalavahetuse jooksul müügisaali peale lennanud ja nautis nüüd seal lõbusat elu, sest söögist toidupoes teatavasti puudust ei tule. :D Alguses suutsin ma paar korda võpatada, kui ta eikusagilt välja ilmus, aga lõpuks harjusin ära sellega. Kellelgi ju polnud aega tema kinnipüüdmisega tegeleda, ilmselt see ei saa kõige kergem ülesanne olema... Eriti huvitav oli veel see, kui üks klient küsis, kas ma ikka teame, et meil siin lind ringi lendab, mille peale ma naerma hakkasin ja kinnitasin, et teame küll. Raske oleks ju sellist asja kahe silma vahele jätta.
Igatahes, pikem kirjeldus tuleb nüüd homse päeva kohta, sest ilmselt oli tegu kõige vingema päevaga sellel sügisel. Ärkasin küll hommikul kell viis, et seitsmeks tööle ei jõuda, aga see ei olnud ka väga hull, sest kaheteistkümnest sain juba lahti. Liikusin edasi kesklinna, et Ränduri Pubis lõunat süüa ja siis juba bussile minna, et Tallinnasse sõita. Bussis vaatasin filmi nimega "About Time", mis oli üks parimaid, mida viimasel ajal näinud ja pani täiega mõtlema... Soovitan vaadata igatahes. :) Tallinnasse jõudes sõitsin kõigepealt trammiga sugulaste juurde, kus täditütrega natuke sõime, end valmis sättisime ja siis natuke trammi ja bussiga seigeldes lõpuks Saku Suurhalli kohale jõudsime. Rahvast oli juba siis kohapeal päris palju, et uste ette oli järjekord kujunenud. Sissesaamine siiski väga palju aega ei võtnud. Kell seitse tuli peale soojendaja, kes lõbustas rahvast kolmveerand tundi. Bänd nimega Kongos, pärit Lõuna-Aafrikast, on peamiselt tuntud Ameerikas, aga nüüd hakkavad vaikselt tuntust koguma ka mujal maailmas. Muusika, mida nad teevad, polnudki kõige halvem, Rahvast üles kütta neil eriti muidugi ei õnnestunud, mõni üksik huilgas kaasa ja ma hakkasin juba vaikselt kartma, et OneRepublicu ajal saab samamoodi olema. Õnneks nii siiski ei olnud. Mis ootamisse puutub, tuli põhiesineja lavale juba pool tundi pärast soojendusbändi, mis oli päris lühike ooteaeg, sest me olime arvestanud rohkemaga. Kontsert ise kestis natuke alla kahe tunni, mis oli päris pikk aeg. Ilmselt väga palju kauem poleks me jõudnud seal hüpata-kiljuda-laulda. Täna hommikul veel imestasin, et mul hääl ära pole, aga vedas vist. Eriti meeldis mulle see, et kuigi tegu oli peamiselt nende uue plaadi esitluskontserdiga, tehti päris palju ka vanemaid laule, mis samuti väga peale läksid. OneRepublic oli igaljuhul väga võimas, sest juba esimese laulu peale läksid kuulajad täiesti pöördesse ja nii kuni lõpuni välja. :) Jah, ma jäin kõigega väga rahule. :D Tüüpilisi asju, mida kontserditel tehakse, näiteks rahval refrääni laulda laskmine, polnud isegi nii väga palju, kuigi mina lõõritasin kogu aeg bändiga kaasa.
Pärast kontserdi lõppu oli täditütre isa meile autoga järgi tulnud, aga kuna rahvast oli nii palju, läks tagasi koju jõudmisega ikka päris kaua aega. Kohale jõudes ei saanud me ka muidugi kohe magama minna, vaid muljetasime-jutustamise päris pikalt, enne kui pärast keskööd unne vajusime. Täna hommikul bussiga koju sõites suurema osa ajast tukkusin ja aeg-ajalt ärkasin üles, sest pidevalt tuli uni peale. Tartusse jõudes ei saanud ka muidugi kohe koju minna, vaid pidin raamatukogust ja isa töö juurest läbi käima. Nüüd igatahes olen kodus, täna pole muidugi peale paaritunnise magamise ja telekavaatamise midagi teinud. Just äsja sain Facebookis üle tüki aja Mikiga jutule, sest me oleme praegu ikka väga kaugeks jäänud... Aga nüüd aitab minu lobast, näitan teile parem veel pilte, mis täditütar kontserdil tegi. Show oli muidugi mega ja kõrvad täiesti lukus lõpuks. :D Ühtegi tuttavat mul kohata ei õnnestunud, aga olin sellega täitsa arvestanud ka.
8. november
Nagu näha, ei tule minu lubadusest tihemini blogima hakata suurt midagi välja, sest pidevalt lükkan kirjutamist jälle edasi... Materjali nagu oleks, millest kirjutada, ilmselt jääb siis viitsimisest väheks. Mis vahepeal toimunusse puutub, siis eelmisel nädalavahetusel käisid külas sugulased Tallinnast, mis sel korral oli natuke erilisem, sest kaasas oli ka nende juures sel aastal elav Saksamaalt pärit vahetusõpilane Jasmin. Varem ma teda näinud polnudki, aga nüüd lõpuks kohtusime. Alguses oli küll veidike ebamugav, aga see läks ruttu üle. Muidugi möödus kogu nädalavahetus seetõttu rääkides inglise-saksa-eesti segakeelt, mis tegi asjad veelgi segasemaks, aga mis seal ikka. Lisaks sunniti mind üsna varsti talle giidiks olema, et ta natuke Tartut näeks, ja ega mul siis muud üle ei jäänudki. Sõitsime bussiga kesklinna, tegime vanalinna kandis väikese jalutuskäigu ja seejärel suundusime Ahhaa keskusesse, kus meil mõlemal päris lõbus oli. Üle pika aja inglise keeles rääkida oli muidugi veidralt harjumatu, aga sain sellegagi hakkama. Saksa keelega on mul paraku nii, et pole ammu praktiseerinud, mis tähendab, et räägitavast saan küll aru, aga ise vastu öelda midagi ei oska. Vähemalt sain oma hostsugulast nende paari päeva jooksul natuke tundma õppida. Nüüd aga jõuan ma muidugi paratamatult oma jutuga jälle töö juurde välja, sest meil juhtub seal ikka tihti üht-teist naljakat, aga mõnikord ka mitte nii toredaid asju. Üks päev hiljuti oli eriline katastroof, sest soojaletil kukkus uks eest ära ja mu kaastöötaja valas paar tähtsat paberilehte liharasvaga üle, aga juhtub ikka. :D Eile sain aga korralikult naerda koos ühe kliendiga. Lugu siis järgmine, et teenindasin üht noormeest samal ajal, kui väljuhääldist tuli teade selle kohta, et Aleksandrit oodatakse viienda kassa juurde ja pärast väikest pausi lisati ka juurde, et kohe. Ma katsusin küll tõsiseks jääda, aga isegi klienti ajas see muigama, nii et mis sa ikka teed... :D Lisaks varastasin õhtupoole natuke tööaega ja käisin selle aja sees poes süüa ostmas, aga mis sa ikka teed, kui kliente pole... Mis sellesse nädalavahetusse puutub, siis sain jälle kaks vaba päeva, kuigi reede õhtul pidin tööl olema. Vanemad sõitsid eile maale ära, seega praegu on mul ilmselgelt kvaliteetaeg iseendaga. Päevapoole tegin Caesari salatit, mis päris hästi välja tuli, aga osa kanalihast läks muidugi kassile, kes lõhna peale kööki näuguma tuli ja andsin siis tallegi paar tükikest.
Ja nüüd ma tahaks jagada ka ühte lugu sellel teemal, kui idioodid meie peres ikka olla osatakse. Lugu siis selline, et vanemad olid asutanud end poodi minema, aga kohale jõudes avastasid, et ostunimekiri jäi koju. Ema helistas siis mulle ja kuna mul polnud midagi muud teha tol hetkel, nõustusin selle neile ära viima. Telefoni jätsin koju laadima, sest akut oli ülivähe, aga sellest saidki muidugi kõik jamad alguse, sest poest vanemaid mul üles leida ei õnnestunud ja ilma telefonita teatavasti kontakteeruda ka kuidagi pole võimalik. Terve poe läbi kõndinud, jalutasin lõpuks nõutult koju tagasi. Selle aja peale oli ema mulle muidugi juba mitu vastamata kõnet teinud. Helistasin tagasi ja sõimasin nad päris korralikult läbi, sest see olukord ajas ikka vihale küll. Muidugi ei jäänud mul muud üle, kui uuesti poodi jalutada, sel korral õnneks suutsin nad üles leida ja ei viitsinud kohe koju tagasi kõmpida, vaid jalutasin nendega kaasa. Kusjuures olid nad selle aja peale, kui mina nad üles leidsin, suurema osa nimekirjas olnud toiduainetest meelde tuletada, seega tuleb välja, et jooksin ikka üsna mõttetult.
Muud mul vist hetkel lisada polegi, naudin oma õhtut edasi ja üritan järgmist postitust ka mitte väga kaugele tulevikku lükata. :) Tsauki!
30. oktoober
Tere jälle! Praegu hakkasin siin mõtlema, et tegelikult võiks kuus olla rohkem postitusi kui neli, seega novembris üritan natuke tihemini kirjutada. Iseasi muidugi, kui on midagi kirjutada, sest tööst ma siin väga pikalt jahuda ei viitsiks. Nii palju ainult mainiks ära, et kui jõulukaup juba välja on toodud, tuleb jõulutunne peale küll ja tahaks aega lihtsalt detsembri lõpuni kerida. :) Verivorste saab küll praegu ka juba süüa, aga see pole ikka seesama.
Kui nüüd oma viimase aja tegevustest rääkida, siis on tegelikult päris tore olnud. Eelmisel nädalavahetusel vedas mul nii palju, et sain alustada juba neljapäeval, aga paar päeva varem õnnestus mul kuskilt nohu üles korjata, seega polnud olemine alati just kõige parem. Nädalavahetusel toreda aja veetmist see muidugi ei seganud, sest reedel sõitsime kogu perega Võrtsjärve äärde, kus järgmised kolm päeva ka veetsime. Viimase pooleteise aasta jooksul on minus vist üleüldse mingi muutus aset leidnud, et rohkem meeldib perega olla, aga see termin hõlmab päris paljusid inimesi tegelikult...
Peamine tegevus, mis mul seoses nende kolme päevaga meenub, on õnneks või kahjuks küll söögitegemine ja söömine. Ühepajatoit, värske salat, keedetud kartulid, muffinid, õunakook... Seda nimekirja võiks veelgi jätkata. Ühel päeval muutus köök aga hoopis käsitöökojaks ja tegime seepi, mis nägi välja ka nii ahvatlev, et paljud pidasid neid hoopis koogikesteks, mida kohe süüa tahaks. :D
Ma ei taha teil küll nüüd kõhtu tühjaks ajada, aga söögitegemine on viimasel ajal mulle kuidagi eriti meeldima hakanud... Täna sain hakkama kana-aedvilja pajaroaga, mis päris hästi välja tuli ja just hetk tagasi võtsin pitsa ka ahjust välja. :) Ilmselgelt on söök väga oluline elu osa. :D
Eilsest peaksin vist ka midagi kirjutama, sest tegu oli ülilõbusa päevaga, või õhtuga, kui täpne olla. Hommikupooliku veetsin kodus, koristasin oma tuba ja kirjutasin foorumis, aga õhtupoole sättisin end bussi peale, et kesklinna sõita. Kohale jõudsin veidi enne viit ja seadsin kohe sammud McDonaldsisse, kus ei pidanudki väga kaua üksi olema, enne kui Sandra kohale jõudis. Kellyt, kellest ma ka bussiga mööda sõitsin, tuli veidi kauem oodata, aga juttu ajades möödus see aeg muidugi kiiresti. :D Oma eineid nautisime seal päris kaua, jututeemasid samuti, enne kui end bussijaama ajasime, et Kelly ära saata. Seal juhtus muidugi omaette intsident ühe veidi liiga palju alkoholi tarbinud noormehega, mis kujunes päris lõbusaks, aga üldjuhul üritaksin ma selliseid seltskondi vältida... Lõbu ei saanud meil muidugi otsa ka siis, kui olin koju jõudnud, sest mingil hetkel McDonaldsis istudes tulime ideele õhtul foorumis kirjutamise ajal Skypes veebikõnet teha. Kirjutamisest muidugi suurt midagi välja ei tulnud, aga naerda sai sellegipoolest kõvasti ning mu vend sai ka korraliku etteaste teha. :D
Täna avastasin enda jaoks juhuslikult ka ühe uue sarja Red Band Society, mis ongi täiesti uus, esimene osa ilmus 17. septembril. Olemasolevad viis episoodi said mul päris kiiresti vaadatud ja nüüd ootan uut, mis peaks tulema 5. novembril. Kui sisust lühidalt rääkida, siis põhitegevus toimub haiglas ning keerleb viie teismelise patsiendi ning nende arstide/pereliikmete ümber. Kusjuures jutustajaks on 12-aastane autoavarii tagajärjel koomas olev poisike nimega Charlie, kes kõike näeb ja kuuleb ja tema roll kogu loos on palju suurem kui esmapilgul tundub. Lisaks mainiks ära, et kui tavaliselt olen ma mõne sarja osas alguses veidi skeptiline, siis see hakkas mulle kohe alguses meeldima ja soovitaks teilegi. :) Sellega praeguseks lõpetan ka, ehk varsti saate jälle midagi lugeda.
19. oktoober
Tere jälle! Aeg ikka lendab, sest mulle tundub küll, et alles ma kirjutasin, ometi on sellest juba nädal aega möödas... Oktoober on üleüldse muidugi ülikiiresti mööda lennanud, aga tegevust on mul ka päris palju olnud. :) Sellest nädalast väga palju rääkida polegi tegelikult... Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval olin tööl, kusjuures nädala algus oleks ka nagu terve igavik tagasi olnud. :D Teisipäeva hommikul käisin ka perearsti juures, et tervisetõend kätte saada, mis tegelikult tähendas ainult seda, et pidin laskma kopsudest röntgenpildi teha ja kogu protseduur läks maksma kakskümmend eurot. Päris kallis, aga mis sa ikka teed... Neljapäeval oli vaba päev, mille veetsin suures osas oma toapõrandal istudes ja Cards Against Humanity kaarte kokku kleepides. Poes käisin selle päeva jooksul lausa kolm korda: esimesel korral paksemat paberit ostmas, teisel korral toidupoes ning kolmandal korral koos Mariliisiga Apollost kinkekaarte ostmas. Jah, päris sisutihe päev oli. Reedel olin jällegi tööl, aga laupäev oli ilmselt selle nädala tipphetk.
Hommikul tegelesin Sandra sünnipäevakingituse viimase osaga, mis kukkus päris huvitav välja, kuigi vahepeal kohalejõudnud vanavanemad mu tähelepanu pidevalt kõrvale juhtisid. Nemad said ka nüüd teada, et ma praegu kooli olen pooleli jätnud ja käin hoopis tööl... Kes neist võttis seda uudist paremini, kes halvemini. :) Õhtul sättisin end aga bussile ja sõitsin kesklinna. Kohale jõudsin Triinu juurde kõige esimesena, kell oli alles veerand kuus, seega sain päris tükk aega temaga kahekesi olla, enne kui Mariliis, Iti ja Kata ka üksteise järel kohale jõudsid. Pärast kiireid ettevalmistusi jõudis Sandra ka kohale ja peab ütlema, et tema reaktsioon oli ikka päris hea. :D Üllatuspidudega on muidugi nii kuidas on, aga seekord läks vägagi korda. Cards Against Humanityt mängides sai päris palju naerda, samuti erinevaid jututeemasid aretades, kuigi me vist ikka ei suuda oma foorumiteta. Seda tõestas ilmselgelt ka üks kingituse osa. :D Koju jõudsingi alles veerand kahe ajal, istusin veel pool tundi foorumis ja seejärel kadusin magama ära.
Täna pole suurt midagi tarka teinud ja ei plaani teha ka. Facebooki sõbralist sai korraliku kärpimise osaliseks ja nüüd on mul seal kõigest 89 inimest, kusjuures see kustutamine käis päris lihtsalt. Homme algab jälle uus nädal ja taaskord ei suuda ma nädalavahetust ära oodata, aga kõigepealt tuleb muidugi kolm tööpäeva üle elada. Tsauki! :)
12. oktoober
Tuli täna tuju kirjutada, nii et saate ühe nädala jooksul minult lausa kaks postitust. :) Üleüldiselt oli mul ka täitsa huvitav nädalavahetus, seega on, millest kirjutada. Neljapäeval oli lõpuks ka palgapäev, mis tähendab, et ma pole enam pankrotis ja tegin kohe ka paar kiiret ostu, mis juba tükk aega oma aega oodanud olid. Üleüldiselt nädalavahetusel mind üleüldse koju ei lastudki, sest vend pidas lausa kaks päeva enda sünnipäeva. Viimane kord kodus olingi reede hommikul enne tööle minekut ja nüüd jõudsin ehk kuskil poolteist tundi tagasi koju.
Kui aga nüüd reede juurde tagasi minna, siis tööl oli täiesti kohutav päev, aga samas sai natuke naerda ka. Ilmselt oli asi ka selles, et algav nädalavahetus ajas kõik poodi toiduaineid kokku krabama, lisaks oli meil ka palju tellimusi, mida välja jagama pidime. Esimene probleem oligi see, et mingil põhjusel olid osad tellimused jäänud meile kohale tulemata, seega pidime seal nuputama, mida neile järeletulnud klientidega peale hakata. Lisaks suutis üks väike poisike otse meie leti ees pillata maha riisipaki, mis otseloomulikult katki läks, seega järgmised tund aega oli põrand kaetud riisiteradega, enne kui koristaja kohale kutsuda õnnestus.
Pärast tööpäeva lõppu olin pikast ja jubedast päevast muidugi parajalt väsinud, aga ei saanud kohe magama minna, vaid pidin veel ühelt sünnipäevalt läbi hüppama. Huvitav oli muidugi see, et kõik seltskonnas olid minust üle 20 aasta vanemad, ometi igavust ei tundnud ma kordagi. Kohe pärast kohalejõudmist pakuti mulle nii juua kui ka süüa, lisaks tõmmati mind kohe ka vestlusringi, seega ei olnudki väga võimalust end kõrvalejäetuna tulla. Lõpuks sai siiski ööbimiskohta ka liigutud, kus enam pikka pidu polnudki.
Laupäeva hommikul pärast pannkookide hommikusöögiks söömist lebotasin veel mõnda aega teleka ees, enne kui end taaskord tööle minema sättisin. Tagasi jõudes sai paar tunnikest lihtsalt aega veedetud ja Dominot mängitud, enne kui magama ära läksin. Täna hommikul panin endale äratuse kella üheksaks, sest olin öösel näinud Iti postitust ideega midagi koos teha ning kuna mul tööpäeva polnud, otsustasin end ka linna ajada. Pärast mõnusat hommikusööki ja duši all käimist sättisingi end bussile ning umbes pool üksteist olingi linnas. Rahva Raamatus saime taaskord kokku Iti ja Kellyga, varsti ilmus välja ka Sandra ning kuna kõik olid kummaliselt näljased, seadsime sammud pannkoogikohvikusse nimega Crepp, kus päris tükk aega olime. Pärast seda jätkasime oma jutuajamist Emajõe ääres istudes, enne kui Iti meie seltskonnast natukeseks ajaks lahkus, aga üsna varsti saime uuesti Rahva Raamatus kokku. Selleks ajaks olid kõigil jälle kõhud tühjaks läinud. :D Mis seal siis ikka, seadsime sammud Riiamäel asuvasse Pappa Pizzasse, mis meie järgmiseks peatuseks sai.
Hiljem enam pikalt ei olnudki, käisime veel Rimist läbi, istusime natuke aega ning siis said Iti ja Kelly bussile saadetud ning me Sandraga ka varsti pärast seda laiali läksime. Bussile pidin muidugi jooksma, aga õnneks oli juht lahke ja ei sõitnud mul eest ära. Nüüd olen siis kodus ja kohe alustame ka telekaõhtut, pärast mida ilmselt ka magama kaon, sest homme jälle tööpäev. Aga aitab ka mu lobast nüüd. :D Tsauki!
Kui aga nüüd reede juurde tagasi minna, siis tööl oli täiesti kohutav päev, aga samas sai natuke naerda ka. Ilmselt oli asi ka selles, et algav nädalavahetus ajas kõik poodi toiduaineid kokku krabama, lisaks oli meil ka palju tellimusi, mida välja jagama pidime. Esimene probleem oligi see, et mingil põhjusel olid osad tellimused jäänud meile kohale tulemata, seega pidime seal nuputama, mida neile järeletulnud klientidega peale hakata. Lisaks suutis üks väike poisike otse meie leti ees pillata maha riisipaki, mis otseloomulikult katki läks, seega järgmised tund aega oli põrand kaetud riisiteradega, enne kui koristaja kohale kutsuda õnnestus.
Pärast tööpäeva lõppu olin pikast ja jubedast päevast muidugi parajalt väsinud, aga ei saanud kohe magama minna, vaid pidin veel ühelt sünnipäevalt läbi hüppama. Huvitav oli muidugi see, et kõik seltskonnas olid minust üle 20 aasta vanemad, ometi igavust ei tundnud ma kordagi. Kohe pärast kohalejõudmist pakuti mulle nii juua kui ka süüa, lisaks tõmmati mind kohe ka vestlusringi, seega ei olnudki väga võimalust end kõrvalejäetuna tulla. Lõpuks sai siiski ööbimiskohta ka liigutud, kus enam pikka pidu polnudki.
Laupäeva hommikul pärast pannkookide hommikusöögiks söömist lebotasin veel mõnda aega teleka ees, enne kui end taaskord tööle minema sättisin. Tagasi jõudes sai paar tunnikest lihtsalt aega veedetud ja Dominot mängitud, enne kui magama ära läksin. Täna hommikul panin endale äratuse kella üheksaks, sest olin öösel näinud Iti postitust ideega midagi koos teha ning kuna mul tööpäeva polnud, otsustasin end ka linna ajada. Pärast mõnusat hommikusööki ja duši all käimist sättisingi end bussile ning umbes pool üksteist olingi linnas. Rahva Raamatus saime taaskord kokku Iti ja Kellyga, varsti ilmus välja ka Sandra ning kuna kõik olid kummaliselt näljased, seadsime sammud pannkoogikohvikusse nimega Crepp, kus päris tükk aega olime. Pärast seda jätkasime oma jutuajamist Emajõe ääres istudes, enne kui Iti meie seltskonnast natukeseks ajaks lahkus, aga üsna varsti saime uuesti Rahva Raamatus kokku. Selleks ajaks olid kõigil jälle kõhud tühjaks läinud. :D Mis seal siis ikka, seadsime sammud Riiamäel asuvasse Pappa Pizzasse, mis meie järgmiseks peatuseks sai.
Hiljem enam pikalt ei olnudki, käisime veel Rimist läbi, istusime natuke aega ning siis said Iti ja Kelly bussile saadetud ning me Sandraga ka varsti pärast seda laiali läksime. Bussile pidin muidugi jooksma, aga õnneks oli juht lahke ja ei sõitnud mul eest ära. Nüüd olen siis kodus ja kohe alustame ka telekaõhtut, pärast mida ilmselt ka magama kaon, sest homme jälle tööpäev. Aga aitab ka mu lobast nüüd. :D Tsauki!
8. oktoober
Selle postitusega juhatan nüüd oma blogisse ka oktoobri sisse, loodetavasti tuleb kirjutisi selle kuu jooksul rohkem kui üks, aga see oleneb ikka sellest, kui palju mul viitsimist ja tegevust on. Viimasel ajal pole suurt midagi toimunud, mis on ka vaikuse põhjuseks, aga päris müürililleks ma siiski muutunud ei ole, mida mõni siin vahepeal kartma hakkas. :D
1. oktoobrist saadik olen muidugi väga säästlikult elanud, sest sellel päeval lõppes mu pangaarvelt kogu raha otsa. Tegelikult oli lugu muidugi selline, et Pille-Riin tahtis juba pikemat aega midagi koos teha ja lõpuks leidsime ühe mõlemale sobiva päeva, kus saime päris pikalt lobiseda. Alustasime koogikeste ja valge veiniga Werneri kohvikust ning hiljem käisime ära ka Päris Pariisis, kus lubasime endale pannkoogid ka. Hiljem võtsime ette jalutuskäigu oma järgmiste sihtkohtade poole üle Toomemäe, kus tegime päris korraliku ringi, aga vähemalt sai hiljem selle üle naerda. Suvel olime turistid Pärnus, nüüd eksime omaenda kodulinnas ka ära. :) Lõpuks läksime siiski laiali ja ma saingi peaaegu terve tee kesklinnast koju jalutada, lõpuks paar peatust bussiga ka. Koju jõudes olin päris mõnusalt läbi külmunud, aga tassike teed aitas ikka hästi.
Muud ma vahepeal teinud eriti ei olegi, aga tööl on ka muidugi huvitavaid hetki. Eile näiteks olin jälle sulgemiseni, ja kolm minutit pärast kella kümmet jalutas üks vanem mees täie rahuga poes ringi, enne kui saatsime turvamehe talle teatama, et pood on suletud. Ühel õhtul käisid Triinu ja Mari hilisel poetuuril ja said ka teada, et ma nende kodupoe lihaletis töötan. :D Tuttavaid nägusid teenindada on muidugi tore, saab paar sõna juttu ka ajada. Kliendid on üleüldse muidugi päevast päeva suures osas samad, mõni nägu juba väga hästi meelde jäänud. Igal argipäeval ootame ka ehitajaid sooja toitu ostma, aga sellel nädalal me neid ei näinudki, sest kuuldavasti streigivad töö juures. Või õigemini streigivad kodus ja ei lähe tööle. Samal õhtul arutasime leti taga seistes, et tegelikult ei saa me üleüldse soojaleti mõttest aru. Jah, ehitajatel on mugav käia pauside ajal sooja toitu ostmas, et midagi mõistlikku süüa saada, aga neid inimesi ma ikka ei mõista, kes lihtsalt sellepärast tulevad, et ise endale süüa teha ei viitsi. Toit meil seal ei ole ka just kõige odavam, mina ette ei kujutaks, et päevast päeva ainult ühte ja sama sööks.
Nüüd tuli postitus päris mõnus, natuke tööst ja natuke ka muust, kuu lõpus läheb loodetavasti lõbusamaks, siis on paar toredat sündmust ees ootamas. Varsti peaksin septembrikuu palga ka kätte saama ja plaanis on selle eest endale midagi suuremat lubada, et siis ülejäänu muudeks kuludeks/kogumiseks kõrvale panna. Kui nüüd üleüldse sügisest rääkida, siis praegused värvid on tõesti nii ilusad ja ma tõesti ei suuda otsustada, milline aastaaeg mu lemmik võiks olla. Igaühel on omad head (ja halvad) küljed. Sellega tänaseks lõpetan ka, tsauki! :)
28. september
Nonii, siin on nüüd küll väga pikalt vaikus olnud, aga mul on ka piisavalt palju tegemist, et blogikirjutamine läheb tõesti meelest ära. Vabandused. Viin teid nüüd siis viimasel ajal toimunuga kurssi.
Teisipäeval, 16. septembril, õnnestus meil Allaniga ka lõpuks Tartus kohtuda, sest temagi on nüüd siia oma õpinguid jätkama tulnud. Siiski pidin ootama tema loengute lõpuni, enne kui Lõunakeskuse Apollos kokku saime ja siis võtsime ette teekonna McDonaldsisse, sest mõlemad olime vist parajalt näljased. Suurt midagi me muidugi korda ei saatnudki, veetsime suurema osa ajast lihtsalt juttu ajades, enne kui jälle laiali läksime.
Järgmisel päeval sain kokku Greete, Mariliisi ja Sandraga, et taaskord foorumitest rääkida, sest erilist tegevusplaani me endale välja mõelda ei suutnudki. See vestlus kujunes muidugi jälle piisavalt huvitavaks, et ma ei tahaks teada, mida ümberkaudsed inimesed, kes pealt võisid kuulda, meist arvasid. :D Vahepeal jõudsin kodus ka ära käia, et siis õhtul uuesti linna minna. Sain uuesti kokku Greete ning tema kursaõe Karoliga, et vaadata kinos ära film "As Above / So Below." Midagi erilist ma selle kohta öelda ei oskagi, peale selle, et lõpp oli veider ja ehmatuskohtade ajal sai ikka silmi kätega kinni katetud. :)
Muud ma väga midagi teinud polegi, peale tööl käimise, kus juhtub ka päris huvitavaid asju. Paar päeva tagasi uuris üks vanem mees, mitu kilomeetrit me päeva jooksul siin maha kõnnime, mis pani mulle pähe idee, et peaks endale ühel hommikul sammulugeja peale panema, et seda teada saama. Eile oli aga kõige veidram juhtum siiani. Situatsioon oli siis selline, et soojaleti ees ajasid juttu kaks noort vene rahvusest naist, suutmata otsustada, mis süüa tahavad. Mõlemad olid väikesed lapsed, kes kärudega kaasa võetud said. Mõned hetked hiljem ilmus ostukäruga kohale üks vanem naine, kes kukkus õiendama, et esimesed võiksid oma lastekärud kokku korjata, et tema ka leti äärde mahuks. Kohe läks seal selliseks sõnasõjaks, et ma suutsin vaevu naeru tagasi hoida, sest kogu olukord oli niivõrd tobe. Tagatipuks sain muidugi minagi sõimu osaliseks, sest teenindasin esimesena vanemat naist, kellel oli järjekorranumber olemas ja samuti teadis ta, mida tellida tahab. Oh well, eks leidub ikka igasuguseid inimesi. Sama võiks öelda selle paarikese kohta, kes eile viis minutit enne sulgemist kohale ilmusid, ja nõudsid, et ma neile vorsti viilutaksin. Saatsin nad muidugi viisakalt metsa, sest mul oli selleks täielik õigus (see on juba aga natuke pikem jutt).
Sellega aga lõpetan oma blogipostituse ka, seega ilusat septembri lõppu ja jääge järgmist postitust ootama! :) Paar päeva tagasi sain oma uue kuu töögraafiku ka, mis tähendab hiljem tööle minekut, mis on hea, sest ei pea nii ülivara ärkama, aga seetõttu pean päris hiliste tundideni leti taga olema. Vähemalt sain need kuupäevad vabaks, mis endale küsisin, seega ühtegi juba olemasolevat plaani ära jätma ei pea. :)
Teisipäeval, 16. septembril, õnnestus meil Allaniga ka lõpuks Tartus kohtuda, sest temagi on nüüd siia oma õpinguid jätkama tulnud. Siiski pidin ootama tema loengute lõpuni, enne kui Lõunakeskuse Apollos kokku saime ja siis võtsime ette teekonna McDonaldsisse, sest mõlemad olime vist parajalt näljased. Suurt midagi me muidugi korda ei saatnudki, veetsime suurema osa ajast lihtsalt juttu ajades, enne kui jälle laiali läksime.
Järgmisel päeval sain kokku Greete, Mariliisi ja Sandraga, et taaskord foorumitest rääkida, sest erilist tegevusplaani me endale välja mõelda ei suutnudki. See vestlus kujunes muidugi jälle piisavalt huvitavaks, et ma ei tahaks teada, mida ümberkaudsed inimesed, kes pealt võisid kuulda, meist arvasid. :D Vahepeal jõudsin kodus ka ära käia, et siis õhtul uuesti linna minna. Sain uuesti kokku Greete ning tema kursaõe Karoliga, et vaadata kinos ära film "As Above / So Below." Midagi erilist ma selle kohta öelda ei oskagi, peale selle, et lõpp oli veider ja ehmatuskohtade ajal sai ikka silmi kätega kinni katetud. :)
Muud ma väga midagi teinud polegi, peale tööl käimise, kus juhtub ka päris huvitavaid asju. Paar päeva tagasi uuris üks vanem mees, mitu kilomeetrit me päeva jooksul siin maha kõnnime, mis pani mulle pähe idee, et peaks endale ühel hommikul sammulugeja peale panema, et seda teada saama. Eile oli aga kõige veidram juhtum siiani. Situatsioon oli siis selline, et soojaleti ees ajasid juttu kaks noort vene rahvusest naist, suutmata otsustada, mis süüa tahavad. Mõlemad olid väikesed lapsed, kes kärudega kaasa võetud said. Mõned hetked hiljem ilmus ostukäruga kohale üks vanem naine, kes kukkus õiendama, et esimesed võiksid oma lastekärud kokku korjata, et tema ka leti äärde mahuks. Kohe läks seal selliseks sõnasõjaks, et ma suutsin vaevu naeru tagasi hoida, sest kogu olukord oli niivõrd tobe. Tagatipuks sain muidugi minagi sõimu osaliseks, sest teenindasin esimesena vanemat naist, kellel oli järjekorranumber olemas ja samuti teadis ta, mida tellida tahab. Oh well, eks leidub ikka igasuguseid inimesi. Sama võiks öelda selle paarikese kohta, kes eile viis minutit enne sulgemist kohale ilmusid, ja nõudsid, et ma neile vorsti viilutaksin. Saatsin nad muidugi viisakalt metsa, sest mul oli selleks täielik õigus (see on juba aga natuke pikem jutt).
Sellega aga lõpetan oma blogipostituse ka, seega ilusat septembri lõppu ja jääge järgmist postitust ootama! :) Paar päeva tagasi sain oma uue kuu töögraafiku ka, mis tähendab hiljem tööle minekut, mis on hea, sest ei pea nii ülivara ärkama, aga seetõttu pean päris hiliste tundideni leti taga olema. Vähemalt sain need kuupäevad vabaks, mis endale küsisin, seega ühtegi juba olemasolevat plaani ära jätma ei pea. :)
12. september
Tere jälle! Täna saab siis parandatud ka see viga, et ma septembris veel kirjutada pole jõudnud, aga päris palju tegemist on olnud. Suurema osa ajast olen muidugi tööl olnud, aga see on isegi hea, et leidsin endale midagi, millega oma aega sisustada ning sealjuures ka raha saada. Igatahes, kui keegi veel ei tea, siis alates 5. septembrist olen olnud tööl Anne Selveri letiteeninduses. Päevad on küll pikad, aga toredad kliendid oma heade ütlemistega teevad päeva kohe paremaks. :) Nõmedaid kliente on ka olnud paar tükki, aga sellel teemal ma pikemalt peatuma ei hakkaks. Üleüldse aitab tööst rääkimisest, üritaks teid kurssi viia ka sellega, mida muul ajal teinud olen.
4. septembril käisime Greetega Vildes Comedy Nightil. Mariliisi nägin ka seal ning sain talle sünnipäeva puhul varemostetud šokolaadi ära anda. Üritus ise oli päris tore ja naerda sai päris korralikult, aga mõni nali läks minu arvates ka natuke liiale.
6. septembril tähistas Heleri enda sünnipäeva, kus esialgu veetsime õhtu tema korteris jookide, muusika ja jutuajamisega, enne kui linna peale minna otsustasime. Esimeseks peatuseks sai Trepp, kus Rauno ostis ühe shotialuse, aga joogi nime ma kahjuks ei mäleta ega saanudki teada, mis seal sees oli. Igaljuhul maitses päris hästi ja edasi liikusime kohta nimega Pahad poisid, et seal kuni sulgemiseni koos snäkkide ja jookidega aega veeta, pärast mida ma ka koju ära läksin.
9. septembril ehk siis sellel teisipäeval läksin peale tööd koos Pille-Riiniga Ruutu10 improõhtule taaskord Vildes. Päris lõpuni me seal ei olnud, aga päris lõbus ajaveetmine oli sellegipoolest. Greetet ning Mariliisi sai ka nähtud ning veidi juttugi aetud.
Täna ja homme on mul töölt vabad päevad ning kavatsen need küll peamiselt kodus lebotades mööda saata, et end järgmisteks kordadeks korralikult välja puhata. Järgmise postituse kuupäeva ei oska ka öelda, aga vähemalt olen enda blogis ka septembri lõpuks sisse juhatanud. Ja laulu lisaks ka siiski, kuigi ma olen neid viimasel ajal päris palju siin jaganud. :)
29. august
Praegu oleks vist tõesti viimane aeg oma viimased suvetegevused siia kirja saada, sest september on kõigest mõne päeva kaugusel... Erilist suveilma muidugi viimastel päevadel olnud pole, aga see pole ka takistanud mind väljas käimast. :)
15.-17. augustil veetsin oma nädalavahetuse peretuttavate suvilas Tartust umbes 45-minutilise autosõidu kaugusel, kus sai otseloomulikult grillitud ja niisama chillitud. Sai isegi veel kohalikus järves ujumas käidud, kus vesi polnud küll kõige soojem, aga ujuda andis küll. Teisel päeval käisime ka ühel laadal, kust endale õnneloosiga Postimehe kruusi ning vahukommikujulised kõrvarõngad sain.
18. augustil tuli Iti täiesti juhuslikult minna ideele bowlingut mängima ja kuna mul kodus istudes küllaltki igav oli, nõustusin minema. Mäng iseenesest mul kõige paremini ei läinud ja algaja õnn mind ka ei soosinud, aga lõbus oli sellegipoolest. Hiljem käisime neljakesi veel Asian Chefis söömas ja lõpetasime päeva väikese photoshootiga Toomemäel, kus sai ka päris huvitavaid pilte tehtud. :)
Ülejäänud päevadel midagi väga huvitavat ei toimunud ning nädalavahetuseks sõitsin jälle maale. Ilmselt see jäi ka selle suve viimaseks grillimiseks, aga grillida olen ma viimaste kuude jooksul ikka kõvasti saanud. Esimene kord oli 3. aprillil ja pärast seda kuupäeva on päris tihti liha tossutatud. Laupäeval käisime emaga metsas seeni otsimas ja seekord saime päris korraliku koguse kukeseeni ning ka paar puravikku, et neist kaste teha. Üleüldiselt oli maa muidugi ikka nii kuiv, et suurt saaki polnud loota, aga vähemalt niipaljugi saime.
Tagasi Tartus sain 25. augustil ehk esmaspäeval kokku Kelly, Sandra ja Kataga, kellest viimane ka oma koera kaasa võtnud oli. Põhimõtteliselt tegelesimegi koera jalutamisega, maandudes ühel hetkel korraks ka Suudlevates tudengites, et seal mõneks ajaks maha istuda. Hiljem nõustus Kata mind autoga koju viima ja ülejäänud õhtu kuivatasin enda tenniseid, sest oli ikka väga hea idee sellise ilmaga need jalga toppida.
Kolmapäeval olin targem ning panin jalga kummikud, kui end kesklinna sättisin. Kino juures saime kokku Greetega ning rohkem meid ei tulnudki, aga kahekesi oli ka päris lõbus. Meie soovitud filmile oli ainult üks vaba koht, seega jäi see vaatamine kahjuks ära ning maandusime hoopis Suudlevates tudengites, kus Caesari salatite ning alkoholivabade Mojitode kõrval erinevaid jututeemasid arendasime. Vahepeal õnnestus meil ka korraliku paduvihma kätte jääda, aga lõpuks otsustasime minna tagasi kino juurde, et vaadata, kas õnnestub millelegi pileteid saada. Lõpuks valisime pimesi välja filmi "Grillipidu", mis kujunes isegi päris toredaks filmielamuseks ning minagi oleks seda nõus teist korda vaatama.
Neljapäeval polnud sugugi parem ilm, niisiis lahkusin kodust taaskord kummikutega, et sammud Raatuse ühiselamu poole võtta. Päev mööduski seitsmekesi Greete ja Mariliisi toas istudes ja juttu ajades. Vahepeal käisime ka Comarketis poes, sest mõnel (kaasa arvatud minul) läksid ühel hetkel kõhud tühjaks. Toiduga tagasi, jätkasime oma mõnusat olemist, enne kui kella kuue paiku laiali läksime. Kata autoga sain jälle Lõunakeskuse juurde, kust ka koju jalutasin.
Sellega siis ongi praeguseks kõik ning võite uut postitust ootama jääda... Iseasi, millal see tuleb, sest praegu ei oska küll öelda, millal mul jälle midagi kirjutada on. :)
Current favourites
Kuulsin seda juhuslikult täna Lõunakeskuses jalutades ja hakkas nii kummitama, et kuulan praegu juba mitmendat korda järjest.
Need kaks laulu said leitud lihtsalt igavusest YouTubes ringi surfates ja on nüüdseks ka mu playlisti jõudnud.
Juba vist üle nädala aja täielik lemmik, avastatud ka üsna juhuslikult, kusjuures pidin pärast esmakordset kuulmist kasutama veidi oskusi, et laulu pealkiri ja esitaja üles leida.
13. august
6. juuni õhtul saime Erkiga linnas kokku, et vähemasti üks tARTuFFi film ära vaadata. :) Valituks osutus siis "Lapsnõid" ("War Witch"), mille algust me väga ei palju ei näinudki ja seetõttu jäi mul filmi point mõistmata, aga vähemalt oli tore ajaveetmine. Muidugi õnnestus mul näha ka mitut tuttavat, kellest tervitaks nüüd Piiat, kellel juhtumisi on täna ka sünnipäev. :) (Ma tean, et sa mu blogiadret ei tea ja seega seda ei loe ka, aga tervitused sellegipoolest). Pärast filmi lõppu oli Erki nii lahke ja lubas mu enda autoga koju sõidutada, aga selleks pidime esmalt jalutama tema juurde Annelinna ja sealt siis auto peale istuma. Muidugi oli see jalutuskäik ka päris tore, sest sai erinevaid jututeemasid aretatud.
8.-10. augustiks kutsus Heleri mind koos oma tuttavatega Kabli kanti telkima, kuhu otsustasin pärast pikka mõtlemist minna ka, sest polnud ei teda ega Katharinat päris ammu näinud. Lisaks kutsusin endaga kaasa ka Pille-Riini. Üldiselt olen ma muidugi väga rahul, sest need kolm päeva olid ülitoredad. Sai grillitud, ujumas käidud, palju erinevaid jututeemasid lahatud (vahel kiskus küll väga sügavamõtteliseks ära, aga see oli ka päris huvitav), rannas päikeseloojangut pildistatud ning isegi üks latern taevasse lastud (sellest mul kahjuks pilte ei ole, sest mu telefon otsustas ühel hetkel üle kuumeneda ja mitte enam pilti ette võtta). Laupäeval käisime Pille-Riiniga ka Pärnus ära, sest algselt oli plaanis õhtul klubitama minna, aga millegipärast kadus meil mõlemal see tuju ära. Sellegipoolest jalutasime mitu tundi linnas ringi, tehes ühtlasi ka rannas väikese photoshooti. :)
11. juulil ehk siis praegust kuupäeva vaadates juba üleeile sain kokku Sandra ning Kellyga, et lõpuks kuskil koos ujumas käia. Hiljem vedasime end ka McDonaldsisse, sest kõigil olid juba kõhud tühjaks läinud, ning varsti pärast seda läksime laiali ka. Järgmisel päeval saime uuesti kokku, aga seekord ühinesid meie seltskonnaga ka Helen ning Hille, kellest esimene küll vahepeal meist lahkuma pidi, aga sellegipoolest viitsime nii toredalt aega, et jõudsin alles veidi enne keskööd koju. Hillet nägime me kõik esimest korda, aga saime temaga hästi läbi ning tegime talle isegi ekskursiooni Tartu kesklinnas. Botaanikaaeda oleks me küll peaaegu kinni jäänud, aga üle aia ronimine oleks ilmselt ka päris huvitav olnud. Vahepeal käisime söömas nii Metros kui Tavernas ning lisaks sellele ka kinos vaatamas "Seksivideot", mis oli muidugi parajalt labane, aga mõned naljad olid ka päris head.
Sellega praeguseks ka lõpetan, nii et jääge järgmist postitust ootama. :) Vahepeal võib-olla lõbustan teid järjekordse laulupostitusega, kui juhtub, et mul millestki kirjutada pole, aga ehk ühel hetkel saate jälle korralikuma postituse ka. (Ülevaloleva pildi kommentaariks, et see on tehtud küll üle kahe aasta tagasi, aga see oli meil tänase sünnipäevalapsega päris tore päev.)
6. august
Kuna kalendrit vaadates on näha, et homme möödub viimasest postitusest kaks nädalat, siis oleks ehk ka viimane aeg uus kirjutis teha, enne kui mul viitsimine täiesti ära kaob. Üritan siiski võimalikult lühidalt teha, sest vaevalt keegi mu monolooge pidevalt lugeda viitsib.
29. juulil saime üle pikka aja kõik viiekesi kokku ja käisime kinos vaatamas filmi "Keelatud tants 5". Üllatuseks tuli mulle muidugi see, et film oli 3D, mis tegi mõned kohad päris naljakaks, kui midagi näkku lendab. Hiljem ajasime veel veidi juttu, enne kui Iti bussile saatsime ja kõik teised ka vaikselt laiali läksid. Lõpuks jäime jälle Kellyga kahekesi, tegime tema bussi väljumiseni aega parajaks. Pärast seda sain ise ka koju ära minna.
Eelmine nädalavahetus ehk siis 31. juuli kuni 3. august olin koos isa ja vennaga maal, kus suurema osa ajast küll lebotasin, aga sai ka aias mustsõstraid korjatud, igal õhtul grillitud ja mööda pööninguid kolatud. Huvitavam kraam on sealt muidugi juba ammu kokku korjatud, aga midagi me siiski leidsime. Oma kassi nägin ka üle pika aja, aga augusti lõpus toome ta ilmselt koju tagasi. Tagasiteel tegime kõigepealt peatuse Tõrvas, kus teiselt vanaemalt tikreid saime ja siis ka tavapärane peatus Rõngus, et sealsest poest leiba-saia osta.
Üleeile õhtul sattusin Erkiga üle pika aja rääkima ja kuna me midagi paremat välja ei suutnud mõelda, kutsusin ta enda juurde, kus ajasime lihtsalt paar tundi juttu, enne kui ta tagasi koju läks. Täna õhtul saame temaga ilmselt uuesti kokku, et mõni tARTuFFi film ka ikka ära vaadata. Meie väljavalitud film lõpeb muidugi üsna hilja ja ma pole päris kindel, kuidas hiljem koju saan, aga kui transporti kuskilt võtta pole, tuleb ilmselt jalutada.
Muud mul vist eriti öelda enam polegi, sest olen viimasel ajal üritanud rahulikult võtta, et saaks ikka kodus ka viibida. Sellel nädalavahetusel lähen muidugi jälle väikesele tripile, seega ma vist ikka ei oska rahulikult ühe koha peal olla. :D Sellest kuulete siis ilmselt järgmises postituses, sest hetkel on veidi raske ette ennustada, mis kõik toimuma hakkab.
24. juuli
Tere jälle! Nüüd, kus ma olen mõneks ajaks Tartus ja kõik oma suveplaanid (praeguse seisuga) realiseerinud, ei tule blogipostitusi ilmselt nii väga tihti, aga hetkel räägiks siiski ära, millega ma viimasel ajal hakkama olen saanud, sest neid üritusi on ikka olnud. :)
17.-20. juulil sai mõnusalt aega veedetud Hiiumaal. Lisaks erinevate vaatamisväärsuste külastamisele sai ka rannas vedeletud ning selle suve esimene ujumine lõpuks ära tehtud. Viimasel päeval käisime teatud seltskonnaga veel ka Haapsalus söömas, enne kui kojusõit Tartu poole alata võis. Kohale jõudsime veidi enne keskööd, et siis taaskord enne magamaminemist asjad lahti pakkida, nagu meil juba kombeks on. :D Lisaks, kuna mulle tundub, et suuremale osale inimestest on jäänud segaseks, kellega ma säärastel üritustel üleüldse käin, üritaks lühikese seletuse ka siinkohal anda. Põhimõtteliselt on tegu perekondadest koosneva sõpruskonnaga, mis nimetab ennast Sweet Singersiks ja on kasvanud välja rühmitusest nimega Tartu Akadeemiline Meeskoor (kus minu isa ja mõned teised mulle tuttavad mehed laulavad). Ülidetailset ajalugu ma anda ei oska, aga juba alates 90ndatest on seltskonnaga igal suvel üht Eesti saart külastatud.
21. juulil sain Tasku Rahva Raamatus kokku Iti, Kelly ja Sandraga, et Katale sünnipäevakingitus ära osta. Selle käigus sai muidugi korralikult nalja. Pärast sai veel söömas käidud Ränduri pubis, kus on minu arust alati üsna head toidud olnud ja hinnad ka suhteliselt normaalsed. Lisaks ostsin endale ka "Neeljate" sarja teise raamatu, mis on muidugi huvitav, sest esimest ja kolmandat osa mul isiklikult olemas pole. Hiljem jalutasin veel läbi ka Lõunakeskusest, et Liisule kingituseks kinkekaart osta ja siis läksingi tagasi koju.
22. juulil sai siis käidud Liisu ja Kata sünnipäeval, mis kokkuvõttes väga kaua ei kestnudki, aga oli päris tore üritus, sest sai inimestega juttu aetud ning natuke isegi palli mängitud. Lõpuks koju jõudsin üsna hilja ning jalutasin enne veel ka Kaare peatusest koduni välja, sest bussini oli liiga kaua aega, et ma oodata viitsiks. Jalgsi jõuab ju tegelikult isegi kiiremini kohale, kui kulutada veel mitukümmend bussi ootamise peale.
Eile ehk siis 23. juuli hommikupooliku vaatasin emaga koos telekat, kuni Pille-Riin mulle helistas. Vahetasin siis kiiresti riided ja jalutasin Selveri juurde, kust ta mind auto peale võttis. Edasi sai sõidetud kesklinna, kus mõnda aega lihtsalt ringi jalutasime, mõeldes, millega kinoni aega sisustada, kuni lõpuks maandusime pannkoogirestoranis nimega Crepp. Võtsimegi mõlemad magusa täidisega pannkoogi ja kõrvale maasikasiidri, mis oli ka päris hea. Hiljem saime veel mõnda aega lobisedes Anne kanali ääres jalutada, enne kui kino juurde ära läksime. Käisime vaatamas filmi "Miljon moodust Läänes kärvata". Üleüldiselt oli tegu päris toreda komöödiaga ning mõne koha peal sai ikka korralikult itsitatud. Pärast filmi lõppu viskas Pille-Riin mind jällegi koju ära ning veetsin ülejäänud õhtu lihtsalt vedeledes.
Tänasel hommikul oli ka äratus üsna vara ning hakkasime emaga kohe tube koristama. Lisaks sain ka pesu triikida, nõusid pesta ning poes käia ja hiljem on plaanis endale kotlette praadida, kui vanemad lõpuks ära lähevad. Sellega praeguseks ka lõpetan ning tegelen oma asjadega edasi. :)
Hold your heart up to the fire
Lubasin veel ühe laulu siia veel postitada, seega tuleb ühe päeva jooksul lausa kaks postitust. Selle laulu avastasin taaskord vaadates sarja "Switched at Birth" ja peab muidugi ütlema, et stseen, millele laul taustaks mängis, oli ka päris võimas. :) Igaljuhul on see laul üks minu lemmikutest hetkel.
14. juuli
Nüüd jäi küll blogimisse natuke pikem paus kui mulle meeldinud oleks, aga teen siis teile lühikese ülevaate oma viimase aja tegevustest, mida veel siin kajastanud ei ole. Jaanipäev ja sellele eelnevad sündmused on isegi pikemalt kirjas, seega alustan nädalavahetusest pärast 25. juunit, mil oli viimane kuupäevaga postitus. :) And here it goes!
27.-29. juunil oli Allan mul Tallinnast külas ning nädalavahetus möödus põhimõtteliselt filme vaadates. Lisaks minu dvd-riiuli uurimisele käisime ka kinos vaatamas filmi "22 Jump Street", mis oli ka päris tore ja ma nüüd ei teagi, kas mulle meeldib rohkem esimene või teine osa. Lisaks vedasin ta esimesel päeval ka Tavernasse pitsat sööma, kuigi pigem olin vist näljane mina kui tema.
4.-6. juulini sai oldud Tallinnas laulupidu vaatamas-kuulamas. Tantsupidu vaatasime sel aastal telekast ning pool jäi ka nägemata, sest ühel hetkel oli vaja jalgpalli peale ümber lülitada. :) Laulupeo mõlemal kontserdil käisin kohal ning veetsin suurema osa ajast koos Pille-Riini (ja Heleeniga), kuigi esimesel päeval sai rohkem lebotatud ja teisel päeval mööda lauluväljakut ringi jalutatud, nii palju kui see võimalik oli. Rongkäigu vaatamiseks valimise Vabaduse väljaku äärse, kust see üleüldse alguse sai ja vahepeal saime kõrvalasuvast R-Kioskist ka kõrremahla osta, et palavust leevendada. Üleüldse sebisime seal mõlemad korralikult ringi, et oma tuttavaid näha ja tervitada ning kõigile neile ka rongkäigus karjuda, ühesõnaga lõppude lõpuks oli kogu üritus minu jaoks päris tore. :)
7.-11. juulini olime perega reisil Salzburgis ja Münchenis, mis lõppkokkuvõttes oli päris väsitav, aga seda kõike väärt, sest mäed olid võimsad ja neid ju Eestis elades väga ei näegi. Minu lemmik sihtkoht oli muidugi Salzburg, kus saime üles otsida peamised "Heliseva Muusika" sihtkohad ning nende juures pilti teha, aga kõiki vaatama kahjuks ei jõudnudki. Varsti saate mu reisist mõningaid pilte näha, kui ma ka ise neile ligipääsu saan.
Reisilt tagasi jõudes maandus meie lennuk Tallinnas veidi pärast südaööd ning Tartusse jõudsime kolme ajal ning oli vaja kohe ka kõik asjad lahti pakkida, seega magama sain nelja paiku. Järgnev päev mööduski põhimõtteliselt magades, et jõuaks pühapäeval jälle tegus olla. Muidugi suutsin ma siis ka kaheteistkümneni põõnata, aga kella kaheks olime juba Tõraveres suguvõsa kokkutulekul, kus koos istudes ja juttu ajades möödus aeg päris kiiresti ning oligi aeg Tartusse tagasi sõita. Lõunakeskuses saingi kokku Iti, Kelly ja Sandraga, et siis Rimist süüa osta ja minu juurde jalgpallifinaali vaatamiseks valmistuma minna. Enne seda saime ka päris pikalt juttu ajada, sest polnud kedagi päris ammu näinud. Finaalmäng oli päris tore, kuigi huvitavaks läks alles lisaajal, kui Saksamaa lõpuks ka ühe värava kirja sai ning võit seega ka neile kuulus. Pärast mängu läksime põhimõtteliselt kohe magama ära, et siis hommikul kaheksa paiku ärgata, kõik koju saata ning siis uuesti magama minna. Nüüd ilmselt vaatan ära sarja uue episoodi, mis täna välja tuli ja siis hakkan foorumis kirjutama. (Muidugi on mul akna taga ka hetkel tore muusika, mida töömehed raadiost lasevad, polegi vaja endale ise meelelahutust otsima hakata. :))
Let your words be anything but empty
Täna pikka juttu ei tule, otsustasin vahelduse mõttes jagada teiega üht head laulu, mille avastasin vaadates sarja "Switched at Birth" (suur üllatus, eksole, kui suurem osa mu kuulatavast muusikast tuleb kuskilt sarjast/filmist). Üleüldse on Sara Bareillese laulud kõik üsna head, aga see on siiski praegune lemmik. :) Igaksjuhuks mainiks ka, et pikemat postitust mu viimase aja tegevustest pole ilmselt enne järgmist nädalavahetust oodata, sest ees ootab laulupidu ning perereis Austriasse ja Saksamaale.
25. juuni
Tere jälle üle pika aja! Esmaspäeval jäi postitus jaanipäeva tähistamise tõttu kirjutamata, seega tuleb seekord kolmapäeval. :) Mis ma siis üleüldse vahepeal teinud olengi? Eelmisel nädalavahetusel sai oldud kolm päeva Rapla lähedal turismitalus nimega Tarsi, kus peeti mu täditütre ning tema isa sünnipäeva. Ilm oli muidugi selline nagu Eesti suvi ikka, aga sai grillitud, kasside-koertega mängitud, jalgpalli taotud, üldse lebotatud ning lisaks külastatud ka lähedalasuvat talu, kus sai näha kitsi ja muid toredaid loomi. Sellele järgnes ka paaritunnine matk läbi raba, mis põhimõtteliselt kujutas endast pidevalt põlvini vees sumpamist, seega ma teist korda seda enam ei teeks. Pühapäeval jõudsime korraks koju, et asjad lahti ja siis uuesti kokku pakkida, et uuesti järgmisesse kohta edasi sõita. Seekord sai siis sihtkohaks Rannapungerja, kus ka eelmine aasta jaanipäeva tähistasime. Sellel õhtul me õnneks väga palju vihma ei saanud, aga see-eest oli jubedalt sääski. Seegi kord sai grillitud ning lõkke ääres istutud. Kogustega ei osatud muidugi absoluutselt arvestada, sest järgmisel hommikul oli endiselt alles kohutaval hulgal grillitud ribisid ja vorstikesi, mida keegi enam nähagi ei tahtnud. :) Lisaks sellele sai aega veedetud erinevate kaardimängude ning jalgpalli vaatamisega. Eriti huvitav oli muidugi see, kuidas tüdrukud vaatasid jalgpalli ja mu vend ja üks teine temavanune kutt istusid meie selja taga põrandal ja näppisid oma telefone. Lisaks sain järjekordselt tõestust, et Eesti on ikka üliväike, kui ühel hetkel mingi seltskond autoga mõneks ajaks meie juures peatus, et siis edasi sõita. Juhuslikult oli kuidagi sattunud samasse seltskonda ka Pille-Riin, kellega ma just mõned tunnid tagasi olin telefoni teel suhelnud, sest ta otsis endale plaane ja siis ma ütlesingi, et pole üleüldse Tartus... :D Muidugi saime seal siis juttu ajada ja juhtunu üle korralikult naerda, sest tavaliselt selliseid asju siiski ei juhtu. Eile sai siis uuesti koju tuldud ja nüüd ilmselt ei liigu ma Tartu kandist kuhugi enne laulupeo algust, sest siis tuleb jällegi Tallinnasse minek ette võtta. Praegu sellega ilmselt ka lõpetan, et millalgi järgmine nädal uuesti kirjutada. :) Näeme!
(See postitus tuli muidugi lühem kui ma arvasin, aga praegusel hetkel tundus mõistlikum asjad lühidalt kokku võtta kui pikalt ja laialt kirjutama hakata. Või siis on mulle mu uus ülesanne foorumis mõjuma hakanud, et püüdsin küll pikemalt teha, aga ei tulnud midagi välja. :)) Ka tekkis mul täna äkitselt tuju oma Facebooki sõbralisti puhastada, mis lõppes sellega, et 338 muutus nii kiiresti 268-ks, et ma ei saanud ise arugi. Tundub, et mul on ikka liiga palju tuttavaid, kui 70 inimest ilma mingi vaevata ära kustutada saan...
16. juuni
Aga kui nüüd rääkida ka vahelduse mõttes minevikust, mitte tulevikust, siis alustaks eelmise nädala sündmustest. Teisipäevast reedeni olime vennaga kahekesi kodus, mis oli päris lõbus, sest saime süüa rämpsu põhimõtteliselt ja natuke normaalset toitu ka, kui me seda teha viitsisime. Magamamineku ajad ka venisid päris korralikult, sest ei olnud kedagi, kes tuleb ütlema, et kell juba väga palju on. Õnneks me igapäevaselt siiski sellises olukorras ei ela, muidu oleks päris keeruline. :D
Igaljuhul, teisipäev pidi arvestuste kohaselt mööduma suhteliselt koduselt, aga see oli enne, kui Pille-Riin mulle jällegi helistas. Parema plaani puudumisel otsustasingi linna sõita, sest sellise ilmaga oli ka tegelikult patt toas istuda. Kaubamaja juures saime kokku ja võtsime jällegi sammud Ristiisa poole, mis meile vist juba tavaliseks kohaks kujunenud. Mina võtsin söögiks siis Caesari salati ja Pille-Riin prae, mida oodates ja süües saime jälle viimase aja uudiseid vahetatud. Kõrvale said ka ühed siidrid võetud, hoolimata sellest, et kell näitas alles sellist üsna varast pärastlõunat... Kaua me muidugi väljas ei olnud, sest pärast oma pisikese lõunasöögi lõppu suundusime mõlemad koju tagasi. :)
Ja nüüd ma teen ajahüppe reedesse, mis kokkuvõttes oli parajalt hullumeelne, aga lahenes lõpuks siiski hästi. Hommikul ärkasime vennaga üheksa ajal, et asjad kokku pakkida ja kell 11 väljuvale bussile jõuda. Sain jälle targemaks selles osas, et oleks võinud ikka asjad eelmisel õhtul kotti ära panna, oleks see pisike paanika olemata jäänud. Täditütrele mõeldud lõpukingitus ununes ka suure kiirustamisega, aga eks ta saab selle järgmisel nädalavahetusel kätte. Lõpuks jõudsime suure kiirustamise tulemusena õnnelikult bussile ja sõit Tallinna poole võis alata. Aega sain kulutada vaadates filmi "Praktikandid" ("The Internship"), mida käisin ka kinos vaatamas, aga võis teist korda vaadata küll.
Tallinnasse kohale jõudes kiirustasime bussijaamast kohe Solarisse, et seal emaga kokku saada ja siis juba Reaalkooli juurde ära ka minna. Jõudsime isegi enne aktuse lõppu kohale, niisiis saime seda koridoris ekraanidelt jälgida, enne kui lõpetajad aulast lahkusid ja kõik muu rahvas siis nende järel. Edasi läks siis lahti õnnesoovimine, pildistamine ja muu sebimine, enne kui võtsime suuna kohvikusse, kus pidime pidulikku lõunat sööma. Pärast jätkus tähistamine korteris, kus sai lisaks söömisele-joomisele ka jalgpalli vahitud, sest muud väga telekast ei tulnud. :D
Laupäeva hommikul äratas mind üheksa paiku tädipoja mobiiltelefon, mis järsku üürgama otsustas hakata ja enam ma und ei saanudki. Mõnda aega passisin lihtsalt oma telefoniga voodis, enne kui end püsti ajasin ja kööki läksin, et teiste varajaste ärkajatega koos hommikust süüa. Hiljem ajasin täditütre üles, et saaksime koos temaga oma laagriavaldused ära täita (nimelt plaanime augustis minna 10 päevaks laagrisse Belgias, aga pole veel muidugi kindel, kas sinna saame ka). Varsti pärast seda lahkusime kogu perega nende korterist, et kõigepealt Solarisest paar uut laudlina osta, enne kui sealt jalgsi bussijaama kiirustasime. Bussile jõudsime küll väga napilt, aga siiski jõudsime. Sel korral vaatasin filmi "21 Jump Street", mis oli ka päris hea, ja lisaks avastasin, et selle teine osa on praegu kinos, ehk siis peaks millalgi vaatama minema. Koju jõudes olin ülejäänud päeva suhteliselt mõttetu, sest selline nädalavahetus väsitab tegelikult ikka päris korralikult ära. Muud mul vist selles postituses rääkida polegi, aga võimalik, et kirjutan see nädal veel ühe postituse natuke tõsisemal teemal, aga sellest juba siis, kui õige aeg käes on. :) Kaua ma siin ikka oma tegevusest kirjutada viitsin, natuke võib ju muid mõtteid ka jagada...
Tellimine:
Postitused (Atom)