Nagu näha, ei tule minu lubadusest tihemini blogima hakata suurt midagi välja, sest pidevalt lükkan kirjutamist jälle edasi... Materjali nagu oleks, millest kirjutada, ilmselt jääb siis viitsimisest väheks. Mis vahepeal toimunusse puutub, siis eelmisel nädalavahetusel käisid külas sugulased Tallinnast, mis sel korral oli natuke erilisem, sest kaasas oli ka nende juures sel aastal elav Saksamaalt pärit vahetusõpilane Jasmin. Varem ma teda näinud polnudki, aga nüüd lõpuks kohtusime. Alguses oli küll veidike ebamugav, aga see läks ruttu üle. Muidugi möödus kogu nädalavahetus seetõttu rääkides inglise-saksa-eesti segakeelt, mis tegi asjad veelgi segasemaks, aga mis seal ikka. Lisaks sunniti mind üsna varsti talle giidiks olema, et ta natuke Tartut näeks, ja ega mul siis muud üle ei jäänudki. Sõitsime bussiga kesklinna, tegime vanalinna kandis väikese jalutuskäigu ja seejärel suundusime Ahhaa keskusesse, kus meil mõlemal päris lõbus oli. Üle pika aja inglise keeles rääkida oli muidugi veidralt harjumatu, aga sain sellegagi hakkama. Saksa keelega on mul paraku nii, et pole ammu praktiseerinud, mis tähendab, et räägitavast saan küll aru, aga ise vastu öelda midagi ei oska. Vähemalt sain oma hostsugulast nende paari päeva jooksul natuke tundma õppida. Nüüd aga jõuan ma muidugi paratamatult oma jutuga jälle töö juurde välja, sest meil juhtub seal ikka tihti üht-teist naljakat, aga mõnikord ka mitte nii toredaid asju. Üks päev hiljuti oli eriline katastroof, sest soojaletil kukkus uks eest ära ja mu kaastöötaja valas paar tähtsat paberilehte liharasvaga üle, aga juhtub ikka. :D Eile sain aga korralikult naerda koos ühe kliendiga. Lugu siis järgmine, et teenindasin üht noormeest samal ajal, kui väljuhääldist tuli teade selle kohta, et Aleksandrit oodatakse viienda kassa juurde ja pärast väikest pausi lisati ka juurde, et kohe. Ma katsusin küll tõsiseks jääda, aga isegi klienti ajas see muigama, nii et mis sa ikka teed... :D Lisaks varastasin õhtupoole natuke tööaega ja käisin selle aja sees poes süüa ostmas, aga mis sa ikka teed, kui kliente pole... Mis sellesse nädalavahetusse puutub, siis sain jälle kaks vaba päeva, kuigi reede õhtul pidin tööl olema. Vanemad sõitsid eile maale ära, seega praegu on mul ilmselgelt kvaliteetaeg iseendaga. Päevapoole tegin Caesari salatit, mis päris hästi välja tuli, aga osa kanalihast läks muidugi kassile, kes lõhna peale kööki näuguma tuli ja andsin siis tallegi paar tükikest.
Ja nüüd ma tahaks jagada ka ühte lugu sellel teemal, kui idioodid meie peres ikka olla osatakse. Lugu siis selline, et vanemad olid asutanud end poodi minema, aga kohale jõudes avastasid, et ostunimekiri jäi koju. Ema helistas siis mulle ja kuna mul polnud midagi muud teha tol hetkel, nõustusin selle neile ära viima. Telefoni jätsin koju laadima, sest akut oli ülivähe, aga sellest saidki muidugi kõik jamad alguse, sest poest vanemaid mul üles leida ei õnnestunud ja ilma telefonita teatavasti kontakteeruda ka kuidagi pole võimalik. Terve poe läbi kõndinud, jalutasin lõpuks nõutult koju tagasi. Selle aja peale oli ema mulle muidugi juba mitu vastamata kõnet teinud. Helistasin tagasi ja sõimasin nad päris korralikult läbi, sest see olukord ajas ikka vihale küll. Muidugi ei jäänud mul muud üle, kui uuesti poodi jalutada, sel korral õnneks suutsin nad üles leida ja ei viitsinud kohe koju tagasi kõmpida, vaid jalutasin nendega kaasa. Kusjuures olid nad selle aja peale, kui mina nad üles leidsin, suurema osa nimekirjas olnud toiduainetest meelde tuletada, seega tuleb välja, et jooksin ikka üsna mõttetult.
Muud mul vist hetkel lisada polegi, naudin oma õhtut edasi ja üritan järgmist postitust ka mitte väga kaugele tulevikku lükata. :) Tsauki!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar