Kalendrit vaadates tuleb välja, et mu blogis on jälle üle kahe nädala vaikus olnud, aga viimasel ajal pole mul väga olnud tuju ega tahtmist kirjutada. Midagi eriti suurt muutunud muidugi pole, peale selle, et esitasin tööl lahkumisavalduse ja olen alates novembri viimasest päevast jälle vabadust nautinud. Kaua see kestab, on praegu raske öelda, aga vähemalt on mul natuke aega iseendale, sest seda on tõesti väga vaja.
30. novembri õhtul sai kodus jõulukaunistusi välja riputatud ning eile küpsetasin piparkooke, kusjuures taina tegime ka sel aastal ise. Jõulutunnet pole hetkel muidugi üldse, sest väljas taaskord maa must... Isegi jõululaulude kuulamine väga ei aita, sest üks pilk aknast välja rikub tuju kohe ära... :D
Täna värvisin üle pika aja jälle ka juukseid, mida oleks võinud muidugi juba ammu teha, sest värvi ostsin ka ligi kaks nädalat tagasi, aga kuidagi ei tekkinud siiani sobivat võimalust. Tollel päeval hakkasin ka mõtlema, et peaks sotsiaalse elu jälle korralikult üles ehitama, sest põrkasin Lõunakeskuses kokku Tõnuga ja see meenutaski mulle, et pole mõningaid inimesi tükk aega näinud. Nüüd on õnneks plaanid tehtud ja osad neist ka juba realiseeritud, teised aga alles ootavad oma aega.
Üleeile sai lõpuks ka Näljamängude triloogia uus film ära vaadatud, mis on kolmest seniilmunust ilmselt mu lemmik, kuigi raamatut ei mäleta ma absoluutselt, aga hetkel ei viitsi neid endale kuskilt hankima hakata. Praegu üritaks kõigepealt Glee vaatamisega ühele poole jõuda. Kui veel reedest rääkida, siis Kellyt ja Katat polnud muidugi üliammu näinud, veel vähem siis nendega rääkinud. Õhtu kulges muidugi tavapärases rütmis, kui välja arvata see, et külastasime lausa kolme söögikohta. Esimeses sihtpunktis Metros ei võtnud keegi peale Kelly midagi ja nii vaatasimegi tema söömist pealt. Pärast seda võtsime sammud McDonaldsisse, kus korralikud eined ostsime ja nende söömisele mõnda aega kulutasime. Veidi aega pärast seda jättis Kata meid kolmekesi ja sama kiiresti olimegi täiesti plaanivabad. Jalutuskäik Raekoja platsis oli muidugi tore, kuigi tuju kippus jälle allapoole kukkuma ja mitte ainult minul. Vabandused, Kelly, sul võis kindlasti väga veider olla meie seltskonnas. Veidi aja pärast maandusime aga täiesti spontaanselt Tavernas, kus Sandraga kahepeale ühe pitsa ära sõime ja pärast seda läksimegi juba laiali, sest kõik kippus juba väga masendavaks muutuma. Kodus jätkus muidugi tavaline rutiin koos arvutiga, mis kestis poole ööni välja, enne kui lõpuks voodisse otsustasin kobida.
Väga masendavaks ei taha ma seda postitust nüüd muutma hakata, seega ei hakka oma peas valitsevat segadust siin lahkama. Tegelikult täitsa ootan juba järgmist nädalat, sest on tehtud paar toredat plaani. Loodetavasti ei pea kumbagi neist ära jätma.
Nüüd on muidugi jõudnud jälle kätte see periood, kus kõik enne jõulude tulekut närviliseks kipuvad muutuma ja lõpuks on lihtsalt kõigil kõrini. Minul vist juba praegu, aga õnneks või kahjuks ei saa neid perekondlikke üritusi kuidagi vahele jätta. Peab siis lihtsalt head nägu tegema, nagu alati, aga sellel teemal peatuks ma pikemalt pärast pühasid. Seda muidugi ei garanteeri, millal järgmist postitust võib oodata, sest hetkel pole mul väga millestki kirjutada. Pildikest ei viitsi ka hakata otsima, mida siia panna, seega tulebki lihtsalt tavaline tekstipostitus. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar