Tere jälle! Praegu hakkasin siin mõtlema, et tegelikult võiks kuus olla rohkem postitusi kui neli, seega novembris üritan natuke tihemini kirjutada. Iseasi muidugi, kui on midagi kirjutada, sest tööst ma siin väga pikalt jahuda ei viitsiks. Nii palju ainult mainiks ära, et kui jõulukaup juba välja on toodud, tuleb jõulutunne peale küll ja tahaks aega lihtsalt detsembri lõpuni kerida. :) Verivorste saab küll praegu ka juba süüa, aga see pole ikka seesama.
Kui nüüd oma viimase aja tegevustest rääkida, siis on tegelikult päris tore olnud. Eelmisel nädalavahetusel vedas mul nii palju, et sain alustada juba neljapäeval, aga paar päeva varem õnnestus mul kuskilt nohu üles korjata, seega polnud olemine alati just kõige parem. Nädalavahetusel toreda aja veetmist see muidugi ei seganud, sest reedel sõitsime kogu perega Võrtsjärve äärde, kus järgmised kolm päeva ka veetsime. Viimase pooleteise aasta jooksul on minus vist üleüldse mingi muutus aset leidnud, et rohkem meeldib perega olla, aga see termin hõlmab päris paljusid inimesi tegelikult...
Peamine tegevus, mis mul seoses nende kolme päevaga meenub, on õnneks või kahjuks küll söögitegemine ja söömine. Ühepajatoit, värske salat, keedetud kartulid, muffinid, õunakook... Seda nimekirja võiks veelgi jätkata. Ühel päeval muutus köök aga hoopis käsitöökojaks ja tegime seepi, mis nägi välja ka nii ahvatlev, et paljud pidasid neid hoopis koogikesteks, mida kohe süüa tahaks. :D
Ma ei taha teil küll nüüd kõhtu tühjaks ajada, aga söögitegemine on viimasel ajal mulle kuidagi eriti meeldima hakanud... Täna sain hakkama kana-aedvilja pajaroaga, mis päris hästi välja tuli ja just hetk tagasi võtsin pitsa ka ahjust välja. :) Ilmselgelt on söök väga oluline elu osa. :D
Eilsest peaksin vist ka midagi kirjutama, sest tegu oli ülilõbusa päevaga, või õhtuga, kui täpne olla. Hommikupooliku veetsin kodus, koristasin oma tuba ja kirjutasin foorumis, aga õhtupoole sättisin end bussi peale, et kesklinna sõita. Kohale jõudsin veidi enne viit ja seadsin kohe sammud McDonaldsisse, kus ei pidanudki väga kaua üksi olema, enne kui Sandra kohale jõudis. Kellyt, kellest ma ka bussiga mööda sõitsin, tuli veidi kauem oodata, aga juttu ajades möödus see aeg muidugi kiiresti. :D Oma eineid nautisime seal päris kaua, jututeemasid samuti, enne kui end bussijaama ajasime, et Kelly ära saata. Seal juhtus muidugi omaette intsident ühe veidi liiga palju alkoholi tarbinud noormehega, mis kujunes päris lõbusaks, aga üldjuhul üritaksin ma selliseid seltskondi vältida... Lõbu ei saanud meil muidugi otsa ka siis, kui olin koju jõudnud, sest mingil hetkel McDonaldsis istudes tulime ideele õhtul foorumis kirjutamise ajal Skypes veebikõnet teha. Kirjutamisest muidugi suurt midagi välja ei tulnud, aga naerda sai sellegipoolest kõvasti ning mu vend sai ka korraliku etteaste teha. :D
Täna avastasin enda jaoks juhuslikult ka ühe uue sarja Red Band Society, mis ongi täiesti uus, esimene osa ilmus 17. septembril. Olemasolevad viis episoodi said mul päris kiiresti vaadatud ja nüüd ootan uut, mis peaks tulema 5. novembril. Kui sisust lühidalt rääkida, siis põhitegevus toimub haiglas ning keerleb viie teismelise patsiendi ning nende arstide/pereliikmete ümber. Kusjuures jutustajaks on 12-aastane autoavarii tagajärjel koomas olev poisike nimega Charlie, kes kõike näeb ja kuuleb ja tema roll kogu loos on palju suurem kui esmapilgul tundub. Lisaks mainiks ära, et kui tavaliselt olen ma mõne sarja osas alguses veidi skeptiline, siis see hakkas mulle kohe alguses meeldima ja soovitaks teilegi. :) Sellega praeguseks lõpetan ka, ehk varsti saate jälle midagi lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar