Tere jälle üle pika aja! Esmaspäeval jäi postitus jaanipäeva tähistamise tõttu kirjutamata, seega tuleb seekord kolmapäeval. :) Mis ma siis üleüldse vahepeal teinud olengi? Eelmisel nädalavahetusel sai oldud kolm päeva Rapla lähedal turismitalus nimega Tarsi, kus peeti mu täditütre ning tema isa sünnipäeva. Ilm oli muidugi selline nagu Eesti suvi ikka, aga sai grillitud, kasside-koertega mängitud, jalgpalli taotud, üldse lebotatud ning lisaks külastatud ka lähedalasuvat talu, kus sai näha kitsi ja muid toredaid loomi. Sellele järgnes ka paaritunnine matk läbi raba, mis põhimõtteliselt kujutas endast pidevalt põlvini vees sumpamist, seega ma teist korda seda enam ei teeks. Pühapäeval jõudsime korraks koju, et asjad lahti ja siis uuesti kokku pakkida, et uuesti järgmisesse kohta edasi sõita. Seekord sai siis sihtkohaks Rannapungerja, kus ka eelmine aasta jaanipäeva tähistasime. Sellel õhtul me õnneks väga palju vihma ei saanud, aga see-eest oli jubedalt sääski. Seegi kord sai grillitud ning lõkke ääres istutud. Kogustega ei osatud muidugi absoluutselt arvestada, sest järgmisel hommikul oli endiselt alles kohutaval hulgal grillitud ribisid ja vorstikesi, mida keegi enam nähagi ei tahtnud. :) Lisaks sellele sai aega veedetud erinevate kaardimängude ning jalgpalli vaatamisega. Eriti huvitav oli muidugi see, kuidas tüdrukud vaatasid jalgpalli ja mu vend ja üks teine temavanune kutt istusid meie selja taga põrandal ja näppisid oma telefone. Lisaks sain järjekordselt tõestust, et Eesti on ikka üliväike, kui ühel hetkel mingi seltskond autoga mõneks ajaks meie juures peatus, et siis edasi sõita. Juhuslikult oli kuidagi sattunud samasse seltskonda ka Pille-Riin, kellega ma just mõned tunnid tagasi olin telefoni teel suhelnud, sest ta otsis endale plaane ja siis ma ütlesingi, et pole üleüldse Tartus... :D Muidugi saime seal siis juttu ajada ja juhtunu üle korralikult naerda, sest tavaliselt selliseid asju siiski ei juhtu. Eile sai siis uuesti koju tuldud ja nüüd ilmselt ei liigu ma Tartu kandist kuhugi enne laulupeo algust, sest siis tuleb jällegi Tallinnasse minek ette võtta. Praegu sellega ilmselt ka lõpetan, et millalgi järgmine nädal uuesti kirjutada. :) Näeme!
(See postitus tuli muidugi lühem kui ma arvasin, aga praegusel hetkel tundus mõistlikum asjad lühidalt kokku võtta kui pikalt ja laialt kirjutama hakata. Või siis on mulle mu uus ülesanne foorumis mõjuma hakanud, et püüdsin küll pikemalt teha, aga ei tulnud midagi välja. :)) Ka tekkis mul täna äkitselt tuju oma Facebooki sõbralisti puhastada, mis lõppes sellega, et 338 muutus nii kiiresti 268-ks, et ma ei saanud ise arugi. Tundub, et mul on ikka liiga palju tuttavaid, kui 70 inimest ilma mingi vaevata ära kustutada saan...
16. juuni
Aga kui nüüd rääkida ka vahelduse mõttes minevikust, mitte tulevikust, siis alustaks eelmise nädala sündmustest. Teisipäevast reedeni olime vennaga kahekesi kodus, mis oli päris lõbus, sest saime süüa rämpsu põhimõtteliselt ja natuke normaalset toitu ka, kui me seda teha viitsisime. Magamamineku ajad ka venisid päris korralikult, sest ei olnud kedagi, kes tuleb ütlema, et kell juba väga palju on. Õnneks me igapäevaselt siiski sellises olukorras ei ela, muidu oleks päris keeruline. :D
Igaljuhul, teisipäev pidi arvestuste kohaselt mööduma suhteliselt koduselt, aga see oli enne, kui Pille-Riin mulle jällegi helistas. Parema plaani puudumisel otsustasingi linna sõita, sest sellise ilmaga oli ka tegelikult patt toas istuda. Kaubamaja juures saime kokku ja võtsime jällegi sammud Ristiisa poole, mis meile vist juba tavaliseks kohaks kujunenud. Mina võtsin söögiks siis Caesari salati ja Pille-Riin prae, mida oodates ja süües saime jälle viimase aja uudiseid vahetatud. Kõrvale said ka ühed siidrid võetud, hoolimata sellest, et kell näitas alles sellist üsna varast pärastlõunat... Kaua me muidugi väljas ei olnud, sest pärast oma pisikese lõunasöögi lõppu suundusime mõlemad koju tagasi. :)
Ja nüüd ma teen ajahüppe reedesse, mis kokkuvõttes oli parajalt hullumeelne, aga lahenes lõpuks siiski hästi. Hommikul ärkasime vennaga üheksa ajal, et asjad kokku pakkida ja kell 11 väljuvale bussile jõuda. Sain jälle targemaks selles osas, et oleks võinud ikka asjad eelmisel õhtul kotti ära panna, oleks see pisike paanika olemata jäänud. Täditütrele mõeldud lõpukingitus ununes ka suure kiirustamisega, aga eks ta saab selle järgmisel nädalavahetusel kätte. Lõpuks jõudsime suure kiirustamise tulemusena õnnelikult bussile ja sõit Tallinna poole võis alata. Aega sain kulutada vaadates filmi "Praktikandid" ("The Internship"), mida käisin ka kinos vaatamas, aga võis teist korda vaadata küll.
Tallinnasse kohale jõudes kiirustasime bussijaamast kohe Solarisse, et seal emaga kokku saada ja siis juba Reaalkooli juurde ära ka minna. Jõudsime isegi enne aktuse lõppu kohale, niisiis saime seda koridoris ekraanidelt jälgida, enne kui lõpetajad aulast lahkusid ja kõik muu rahvas siis nende järel. Edasi läks siis lahti õnnesoovimine, pildistamine ja muu sebimine, enne kui võtsime suuna kohvikusse, kus pidime pidulikku lõunat sööma. Pärast jätkus tähistamine korteris, kus sai lisaks söömisele-joomisele ka jalgpalli vahitud, sest muud väga telekast ei tulnud. :D
Laupäeva hommikul äratas mind üheksa paiku tädipoja mobiiltelefon, mis järsku üürgama otsustas hakata ja enam ma und ei saanudki. Mõnda aega passisin lihtsalt oma telefoniga voodis, enne kui end püsti ajasin ja kööki läksin, et teiste varajaste ärkajatega koos hommikust süüa. Hiljem ajasin täditütre üles, et saaksime koos temaga oma laagriavaldused ära täita (nimelt plaanime augustis minna 10 päevaks laagrisse Belgias, aga pole veel muidugi kindel, kas sinna saame ka). Varsti pärast seda lahkusime kogu perega nende korterist, et kõigepealt Solarisest paar uut laudlina osta, enne kui sealt jalgsi bussijaama kiirustasime. Bussile jõudsime küll väga napilt, aga siiski jõudsime. Sel korral vaatasin filmi "21 Jump Street", mis oli ka päris hea, ja lisaks avastasin, et selle teine osa on praegu kinos, ehk siis peaks millalgi vaatama minema. Koju jõudes olin ülejäänud päeva suhteliselt mõttetu, sest selline nädalavahetus väsitab tegelikult ikka päris korralikult ära. Muud mul vist selles postituses rääkida polegi, aga võimalik, et kirjutan see nädal veel ühe postituse natuke tõsisemal teemal, aga sellest juba siis, kui õige aeg käes on. :) Kaua ma siin ikka oma tegevusest kirjutada viitsin, natuke võib ju muid mõtteid ka jagada...
8. juuni
Ja ongi aeg järjekordseks blogipostituseks! :) Nädala esimese poole võin ilmselt kirjeldamata jätta, sest suurt midagi peale õppimise ja telekavaatamise nende päevade jooksul korda ei saanud. Lisaks hakkasin ka vahelduse mõttes vaatama ühte uut sarja nimega Switched at Birth, mille 3. hooaeg hetkel Sony pealt jookseb, aga ma pidin ikka algusest alustama. Hetkel olengi 1. hooajaga kuskil poole peal, aga ei kujuta ette, millal ma sellega ühele poole saan, kui tegelikult on eksamiteks ka vaja õppida veel.
Neljapäeva õhtupoolik möödus lisaks teatriteaduse kordamisele ka pakkimisega, milles olen ma ikka täiesti võimatu. Kord võtan kaasa liiga palju asju, teinekord tuleb vajadus mõne asja järele, mis koju maha jäi - ühesõnaga korralik dilemma. Jalanõusid võtsin ma küll liiga palju kaasa, sest tegelikult kandsin kogu aja jooksul ainult ühte kingapaari.
Olgu, aga kui nüüd asja juurde asuda, siis reede hommikul ärkasin nagu ikka kella seitsme paiku. Lühike viimane kordamine, hommikusöök ja viimaste asjade pakkimine, enne kui end oma tavatult suure kotiga kesklinna ajasin. Esimeseks asjaks oli muidugi eksami kirjutamine, mis tundus vähemalt mulle palju lihtsam kui ma arvanud olin, aga eks seda näha ole, mis ma tulemuseks saan. Pärast eksami lõpetamist sain mõned minutid Sandrat oodata, enne kui ta ka ruumist väljus ja võtsime suuna Rimisse, et seal endale salatid kokku panna. Väike mure oli muidugi sellega, kuhu neid hävitama minna, sest täpselt pärast meie kohale jõudmist hakkas väljas sadama, aga lõpuks suundusime oma toiduga Kaubamajja, sest tegelikult oli sinna niikuinii asja. Pärast lühikest söögipausi asusime siis riidepoode läbi kammima, et endale bikiine leida, aga Kaubamaja osutus küll kohaks, kust midagi ei leia, niisiis suundusime edasi Taskusse. Seal saimegi House'ist endale täpselt samasugused bikiinid ja pärast maksmist kiirustasime juba bussijaama, sest Märt oli oodatust varem kohale jõudnud. Muidugi oli siis temal ka tahtmine kuskil süüa, mistõttu võtsime suuna McDonaldsisse, hoolimata sellest, et ma enne olin keeldunud sinna minemast. Vahelduse mõttes võtsime kõik kolmekesi lasteeined, mis olid parajalt väiksed, et kõhtu liiga täis ei sööks. Kaasa saime toredad raamatukesed, mis minul oli dinosauruste-teemaline. Päris huvitav tekst oli seal kirjas ja kleepsud ka toredad, aga ma pole veel otsusele jõudnud, mida nendega peale hakkan.
Edasi polnud meil muidugi õrna aimugi, mida peale hakata, sest bussini oli siis veel ligi kaks tundi aega, aga otsustasime seda kulutada Toomemäel ringi jalutades ja lihtsalt juttu ajades. Õnneks vähemalt vihma ei sadanud enam ja ilm oli täitsa mõnusalt soe. Varsti võtsime aga suuna tagasi bussijaama, et Ilmatsalu bussile minna. Tore vahejuhtum oli muidugi sellega, et esimese hooga sättisime end Elva bussile minema, enne kui Sandra bussi esiaknalt silti vaadata taipas. :D Igaljuhul jõudsime lõpuks siiski Ilmatsallu. Sandra juhatas meid siis Iti juurde, kus kõik teised - Kelly, Kirsti, Greete ja muidugi Iti ise ka - juba kohal olid. Mõnda aega veetsime lihtsalt juttu ajades aega, enne kui toidukraami kottidesse pakkisime ja oma väiksele matkale suundusime. Matka jooksul oli ilmselt kõige lõbusam Sofil, kes sai pidevalt läbi vee joosta ja end siis muidugi meie peale kuivaks raputada. Mul olid muidugi toredad üleni valged riided seljas, aga ma loodan, et need poripritsmed ikka pesus maha lähevad.
Umbes tunniajase jalutuskäigu järel jõudsime ka ühele lõkkeplatsile, et seal oma asjad nüüd lahti pakkida ja liha küpsema saada. Ootamise ajal saime süüa aedvilju koos dipikastmega ning ka vahukomme, mida lõkke kohal tore küpsetada oli. Ühel hetkel saime muidugi ka sahmaka vihma kaela, mistõttu jäi osa kaasavõetud lihast ning vorstidest küpsetamata, aga midagi me siiski saime. Sääski oli ka päris korralik hulk ja nad said mu jalgade-käte kallal korralikult maiustada, aga eks see käib ju suve juurde ka. Lõbusalt juttu ajades ja toitu hävitades möödus aeg muidugi kiiresti ja üsna varsti otsustasimegi tagasi liikuma hakata. Me Greetega kihutasime jutuhoos pidevalt teistel eest ära ja siis pidime neid jälle järgi ootama, aga vähemalt tulid päris huvitavad ideed tulevasteks teemadeks.
Tagasi Iti juurde jõudes saime veel natuke aega istuda ja lobiseda, enne kui Greete ära minema pidi. Pärast tema lahkumist olid kõik endiselt matkast üsna väsinud, mistõttu ujuma ei jõudnudki minna ja ilm oli ka selline nagu ta oli... Igaljuhul möödus ülejäänud õhtu köögilaua taga istudes ja juttu ajades. Ühel hetkel saatis Kirsti oma märkmiku ka ringi käima, et kõik talle sinna midagi kirjutaksid/joonistaksid. Alguses oli mul pea muidugi täiesti tühi, aga selle aja peale, kui järg minuni jõudis, suutsin midagi üsna juhuslikku siiski välja mõelda ja ühe lehe sellega ära täita. Magasime läksime tegelikult üsna vara, kui võrrelda selle korraga, mil me minu juures kuueni hommikul üleval istusime.
Järgmisel hommikul ärkasin vist kuskil kümne paiku (?), kuulmata isegi mingit alarmi, mis väidetavalt mõned teised vahepeal üles ajanud oli. See oli muidugi päris huvitav, sest tavaliselt olen mina see, kes iga väiksema kui krõpsu peale üles ärkab, aga ju siis pidi ikka väga sügav uni olema. Hommik möödus jälle laua taga istudes, kus sai söödud ning lisaks ka UNO kaarte mängitud, mis oli ikka päris lõbus, sest kõigile meeldis hirmsasti teistele käru keerata. :D Varsti jõudis kätte ka bussile minemise aeg ja sõitsime kõik tagasi Tartusse, et kõigepealt Kirsti ja Märt Tallinna bussile saata. Pärast seda läksime mõneks ajaks laiali, sest ma tahtsin kodus duši all käia ja asjad lahti pakkida. Siis pakkisin oma rahakoti, võtmed ja telefoni väiksemasse kotti ümber ja läksin uuesti bussile, et linna sõita. Millegipärast otsustasin aga Pauluse peatuses maha minna, et sealt linna jalutada. Kellyle saatsin sõnumi ka, et uurida, kus nad Itiga asuvad. Riiamäel möödusin ka pulmarongist, mis koosnes päris paljudest tuututavatest autodest, kes olid kogu sõidurea kinni pannud. Üks pulmakülaline mees saatis mulle oma autost õhusuudluse, mille peale ma esimese hooga midagi teha ei osanud, seega lihtsalt muigasin omaette ja jalutasin edasi. Atlantise juurde jalutasin ka ikka päris suure ringiga, kõndides mööda Küüni tänavat läbi Raekoja platsi ja siis veel üle Kaarsilla, enne kui kohale jõudsin. Üsna varsti pärast mind jõudis Sandra ka uuesti kohale ja saime neljakesi mõnda aega pingil istudes juttu ajada, enne kui otsustasime kino juurde ära minna. Seal jagasin kõigile piletid laiali ja ostsin siis endale vahelduse mõttes filmi kõrvale ka nachod, mida polegi tegelikult ammu söönud. Nachod said mul filmi ajal üsna kiiresti otsa, aga Cocat jäi üsna palju alles, seega sain seda hiljem edasi ka juua. Muidu olin mina vist ainuke, kes filmi lõpus nutma ei hakanud, aga ma ei teagi, miks see nii oli, sest lõpp oli ikka väga kurb... Pärast filmi lõppu lahkusid esimesena Iti ja Sandra ning me Kellyga bussijaama suundusime, sest mul polnud kojuminekuga nii väga kiire ja otsustasin koos temaga Elva bussi oodata. Pärast seda suundusin ise ka koju ära, mis nägi lõpuks välja nii, et sõitsin bussiga kuni Kaare peatuseni ja jalutasin siis sealt koju. Oli päris mõnus jalutuskäik, mille jooksul omi mõtteid ka mõelda sain... Koju jõudes veetsin ülejäänud õhtu oma toas arvutis passides, sest vennal olid jällegi sõbrad külas ja mängisid terve öö oma arvutitega... Minu magamajäämist see õnneks ei seganud, sest ühel hetkel tuli ikkagi uni peale.
Vanemad jõudsid ka täna pulmast koju ja isa rääkis mulle päris huvitava loo... Kõigepealt näitas mulle kahte kivi, mis nad sealt kaasa olid toonud. Põhimõtteliselt on selline komme, et pruudi neiupõlvenimi kirjutatakse kivide peale nii, et igale kivile eri täht ja siis antakse kivid külalistele kaasa, et nad kivid eri kohtadesse kaasa viiksid (st põhimõtteliselt pruudi perekonnanime lõhkumine). Me viime ilmselt siis ühe kivi juulis oma perereisil Saksamaale ja teisega kavatseb isa Jerevani lennata. :) Selle toreda jutukesega praegu lõpetaksin ka, nii et järgmise postituseni!
2. juuni
Ja juba ongi märkamatult juuni kätte jõudnud, mis tähendab, et varsti saab suvele ka... Saaks ainult sess kiiremini läbi. :D Eelmise nädala teisipäeval sain juuksed ka oma 10 sentimeetri jagu lühemaks lõigatud ja on kohe palju mõnusam olla. Kummalisel pole mul üldsegi kahju, et enam pikki juukseid pole... Eelmine aasta samal ajal oli igaljuhul pikkus poolde selga ja nüüd on selle peale nii kummaline mõelda.
Kui veel eelmise nädala tegevustest rääkida, siis kolmapäev oli ilmselt kõige huvitavam. Kell 11.15 istusin siis bussijaamast bussile, et Puurmanisse sõita. Bussi peal oli ka Keio, aga kuna ma teda isiklikult veel ei tundnud ja ta istus minust tunduvalt tagapool, möödus sõit vaikuses ja muusikaga. Kohale jõudes saime muidugi omavahel tutvuda ka. Tore oli muidugi nali, mis tüüp Pille-Riinile tegi, teatades, et ta ikkagi ei tule ja Pille-Riini nägu sel hetkel, kui me koos bussi tagant välja astusime, oli päris lõbus. Igaljuhul suundusime siis kuskil tunnikeseks tema vanaema majja, kus Heleen hetkel uinakut tegi. Sain seal pannkooke süüa ja siis pärast Heleeni toitmist-riietamist saime ka liikuma hakata. Esimeseks sihtkohaks sai Elistvere loomapark, kus mõnda aega ringi jalutasime. Ilvest kahjuks näha ei õnnestunud, aga muidu oli päris huvitav. Edasi läksime autoga Saadjärve äärde, kus oma ühekordse grilli püsti panime ja sellel liha ning vorstikesi küpsetama hakkasime. Ilm oleks sellel päeval muidugi võinud veidi ilusam olla, aga muidu oli meil täitsa lõbus olemine. Hiljem korjasime oma kraami kokku ja suundusime tagasi Puurmanisse, et kohe väljuvale bussile jõuda. Kohale jõudsime üsna napilt, aga siiski jõudsime. Omaette sekeldus oli muidugi veel piletite ostmisega, sest bussijuhil polnud vahetusraha tagasi anda, aga lõpuks saime siiski korda ja tagasi Tartusse sõidetud. Ülejäänud nädal möödus vahelduva eduga õppides, telekat vaadates, foorumites istudes ja sadat muud asja tehes, aga eriti välja ma selle aja jooksul enam ei jõudnud. Laupäeval saime siis Lõunakeskuses kokku Ursulaga, kus veetsime ühes kohvikus lobisedes päris mitu tundi aega. Hiljem võtsime veel Rimist salatid ja nautisime nende söömist, enne kui laiali läksime. :) Tema kommentaar mu juuste kohta oli muidugi eriti hea, sest kuidagi need lähevad tõesti iga kord aina lühemaks, kui me jällegi kohtume. Sellega siis see postitus nüüd lõppeb ka, sest muudest tegevustest poleks mul eriti midagi huvitavat kirjutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)