22. november

Ilmselgelt mu pildikogu kõige veidram osa, sest ma lihtsalt ei saa aru, kes selle autor võib olla. Näeb välja, nagu oleks esiplaanil olev karvane loomake 'selfie' teinud, aga seda ei taha mu mõistus mitte uskuda. :D

Ma olen ilmselt seda viimasel ajal päris tihti öelnud, aga ma ei saa ikka aru, kuidas aeg nii kiiresti lendab. Alles nagu oli september ja nüüd on kohe-kohe detsember. Mõni aeg tagasi hakkasin juba jõululaule kuulama, sest tuli tuju ja nüüd on midagi lumesarnast ka juba maas, seega võib öelda, et jõulutunne on mul sel aastal juba väga varakult peal, ja novembri lõpuni on veel natuke üle nädala aega...
Igatahes, kui nüüd natuke muust ka rääkida, siis andsin esmaspäeval tööl lahkumisavalduse sisse. Esimese hooga teenisin sellega natuke pahameelt teiste töötajate poolelt, aga nüüd võetakse paar uut nägu leti taha, seega ei tohiks minu lahkumine kuidagi rütmi sassi ajada. Põhjuseid oli muidugi mitu, millest ma võiksingi siin rääkima jääda. Peamine oli ilmselt rutiini puudumine, mis mind viimasel ajal täiega endast välja ajas ja ilmselt sellepärast ma nii väsinud olengi olnud viimasel ajal. Ühel päeval tööle kella seitsmeks, järgmisel kümneks ja kolmandal päeval üleüldse kella kaheks või kolmeks. Sellisel viisil ilmselt organism ei harju ära millegagi? Lisaks muidugi see, et töökoht asub teises linna otsas, kuhu tuleb bussiga loksuda 20-25 minutit ja tagasi ka sama palju. Koju jõudes aga tahaks kohe voodis kerra tõmmata ja magama jääda. :D Ilmselt üritan endale leida nüüd töökohta, mis asuks kodule natuke lähemal ja ma ei peaks end kell viis hommikul maast lahti sundima... Mis eelmises lõigus mainitud jõuluootusesse puutub, siis sinna edasijäämine oleks suure tõenäosusega ka tähendanud, et peaksin jõulude ja uue aasta ajal töötama, mis mulle üleüldse ei meeldinud, sest ma olen harjunud neid pühasid pereringis/lähedasemate sõpradega mööda saatma.
Muidugi on uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga mingil määral on mul isegi kahju sealt lahkuda. Jah, ma suutsin seal vastu pidada kõigest kolm kuud, aga kuna ma veetsin suurema osa oma ajast siiski seal, kujunes see siiski harjumuseks. Kaastöötajad on samuti kõik väga toredad, kellega sel ajal, kui parasjagu kliente pole või midagi muud ka ei pea tegema, juttu ajada saab. Paar korda olen end isegi jutustama unustanud. :D Ilmselt ma sinna teise linna otsa enam muidugi ei satu, aga mõnikord oleks tore läbi astuda küll... Eks näis, mis saama hakkab.
Midagi peaksin ma eilsest ilmselt ka nüüd kirjutama, sest ilmselt oli tegu kõige toredama päevaga sellel nädalal. Ärkasin küll hommikul kell viis ja olin päeva lõpuks surmväsinud, aga asi oli seda väärt. Tööpäeva lõppu ei suutnud ma muidugi üldse ära oodata, aga lõpuks lasi juhataja mind kümme minutit varem minema ja jõudsin isegi varasema bussi peale, kui arvestanud olin. Kesklinna jõudes seadsin muidugi kohe sammud Kapriisi, kus ma varem polnudki käinud. Ilmselt see peab ikka paika, et iga päev koged midagi uut. Olgu, see selleks, igatahes oli üle tüki aja tore jälle teiega väljas käia, kuigi jah, üks inimene oli paraku puudu. Wrap, mille ma endale tellisin, oli päris hea, aga kui sai ümbert ära võtta, oli ikka põhimõtteliselt salat koos sealihaga. :D Pikalt millestki pole rääkida, aga lõbus õhtu oli tõepoolest. Ilmselt muutus tuju lõbusamaks ka pärast seda veini, mis Mariliisiga kahepeale ära joodud sai... Vähemalt ei õnnestunud kellelgi mind täis joota. Lahkuma pidin küll natuke varem, kui mulle meeldinud oleks, aga mis teha, kui järgmisel päeval pidin ka kella seitsmeks tööle jõudma.
Mida mul siis veel rääkida oleks? Ahjaa, eile õhtul vaatasin ära Red Band Society uue episoodi ja see sari hakkab mulle järjest enam meeldima. Eilne osa oli muidugi parajalt pingeline, aga naerda sai ka natuke õnneks. Lisaks sai jälle Sandraga päris pikalt Skype'is räägitud ja päris paljusid huvitavaid jututeemasid aretatud. Kohati kiskus natuke sügavamõtteliseks ära, aga see juhtub minuga vist pidevalt, kui ma kellegagi kuskil juttu ajama juhtun. Eile saatis Facebookis mulle sõbrakutse ka mu põhikooliaegne klassijuhataja, aga ma pole päris kindel, kas tahan seda vastu võtta... Loodetavasti ei võta ta seda väga isiklikult. Ega ma ju ilmaasjata hiljuti sõbralisti puhastust ei teinud. :) Jap, selle lõigu teemad on juba väga seinast seina, aga sain täna lõpuks oma pitsaisu ka rahuldatud, sest meil juhtus jääkapis olema paar tükki ja küpsetasin ühe ahjus ära. Pitsa peal oli ka jalapeno, mis tekitas mu suus päris korraliku tulekahju, aga muidu oli päris hea.
Lõpetuseks tahaksin teie ees veel vabandada, et ma viimasel ajal nii kehv foorumlane olen olnud. Jah, tööga on palju tegemist ja see väsitab mind päris ära, aga lisaks on mind ka tabanud eriline motivatsioonipuudus. Mõtlen küll pidevalt, et peaksin teemadele vastama ja olen paaril korral isegi vastusekasti avanud, aga siis selle jälle kinni vajutanud... Loodetavasti see paraneb detsembris, kui mul iseenda jaoks rohkem aega on, aga ma üritan enne seda ka teile mõned vastused tekitada, sest mu teemade arv on jälle kuidagi suureks paisunud.... Sellega praegu aga lõpetan ka, olge toredad! :)

Lara & Brix at OneRepublic, 11.11.2014

12. november

Tere jälle! Ma tean, et ma alles mõni päev tagasi kirjutasin, aga viimased paar päeva on piisavalt lahedad olnud, et neist kohe kokkuvõte ära teha. :) Tööst siis jälle nii palju, et eelmisel reedel lendas meile laoruumi sisse üks väike varblane, kes teed välja enam kuidagi ei leidnud... Laupäev-pühapäev olid mul vabad, aga kui esmaspäeval uuesti tööle läksin, nägin üllatuseks, et linnuke oli nädalavahetuse jooksul müügisaali peale lennanud ja nautis nüüd seal lõbusat elu, sest söögist toidupoes teatavasti puudust ei tule. :D Alguses suutsin ma paar korda võpatada, kui ta eikusagilt välja ilmus, aga lõpuks harjusin ära sellega. Kellelgi ju polnud aega tema kinnipüüdmisega tegeleda, ilmselt see ei saa kõige kergem ülesanne olema... Eriti huvitav oli veel see, kui üks klient küsis, kas ma ikka teame, et meil siin lind ringi lendab, mille peale ma naerma hakkasin ja kinnitasin, et teame küll. Raske oleks ju sellist asja kahe silma vahele jätta.
Igatahes, pikem kirjeldus tuleb nüüd homse päeva kohta, sest ilmselt oli tegu kõige vingema päevaga sellel sügisel. Ärkasin küll hommikul kell viis, et seitsmeks tööle ei jõuda, aga see ei olnud ka väga hull, sest kaheteistkümnest sain juba lahti. Liikusin edasi kesklinna, et Ränduri Pubis lõunat süüa ja siis juba bussile minna, et Tallinnasse sõita. Bussis vaatasin filmi nimega "About Time", mis oli üks parimaid, mida viimasel ajal näinud ja pani täiega mõtlema... Soovitan vaadata igatahes. :) Tallinnasse jõudes sõitsin kõigepealt trammiga sugulaste juurde, kus täditütrega natuke sõime, end valmis sättisime ja siis natuke trammi ja bussiga seigeldes lõpuks Saku Suurhalli kohale jõudsime. Rahvast oli juba siis kohapeal päris palju, et uste ette oli järjekord kujunenud. Sissesaamine siiski väga palju aega ei võtnud. Kell seitse tuli peale soojendaja, kes lõbustas rahvast kolmveerand tundi. Bänd nimega Kongos, pärit Lõuna-Aafrikast, on peamiselt tuntud Ameerikas, aga nüüd hakkavad vaikselt tuntust koguma ka mujal maailmas. Muusika, mida nad teevad, polnudki kõige halvem, Rahvast üles kütta neil eriti muidugi ei õnnestunud, mõni üksik huilgas kaasa ja ma hakkasin juba vaikselt kartma, et OneRepublicu ajal saab samamoodi olema. Õnneks nii siiski ei olnud. Mis ootamisse puutub, tuli põhiesineja lavale juba pool tundi pärast soojendusbändi, mis oli päris lühike ooteaeg, sest me olime arvestanud rohkemaga. Kontsert ise kestis natuke alla kahe tunni, mis oli päris pikk aeg. Ilmselt väga palju kauem poleks me jõudnud seal hüpata-kiljuda-laulda. Täna hommikul veel imestasin, et mul hääl ära pole, aga vedas vist. Eriti meeldis mulle see, et kuigi tegu oli peamiselt nende uue plaadi esitluskontserdiga, tehti päris palju ka vanemaid laule, mis samuti väga peale läksid. OneRepublic oli igaljuhul väga võimas, sest juba esimese laulu peale läksid kuulajad täiesti pöördesse ja nii kuni lõpuni välja. :) Jah, ma jäin kõigega väga rahule. :D Tüüpilisi asju, mida kontserditel tehakse, näiteks rahval refrääni laulda laskmine, polnud isegi nii väga palju, kuigi mina lõõritasin kogu aeg bändiga kaasa.
Pärast kontserdi lõppu oli täditütre isa meile autoga järgi tulnud, aga kuna rahvast oli nii palju, läks tagasi koju jõudmisega ikka päris kaua aega. Kohale jõudes ei saanud me ka muidugi kohe magama minna, vaid muljetasime-jutustamise päris pikalt, enne kui pärast keskööd unne vajusime. Täna hommikul bussiga koju sõites suurema osa ajast tukkusin ja aeg-ajalt ärkasin üles, sest pidevalt tuli uni peale. Tartusse jõudes ei saanud ka muidugi kohe koju minna, vaid pidin raamatukogust ja isa töö juurest läbi käima. Nüüd igatahes olen kodus, täna pole muidugi peale paaritunnise magamise ja telekavaatamise midagi teinud. Just äsja sain Facebookis üle tüki aja Mikiga jutule, sest me oleme praegu ikka väga kaugeks jäänud... Aga nüüd aitab minu lobast, näitan teile parem veel pilte, mis täditütar kontserdil tegi. Show oli muidugi mega ja kõrvad täiesti lukus lõpuks. :D Ühtegi tuttavat mul kohata ei õnnestunud, aga olin sellega täitsa arvestanud ka.

8. november

Nagu näha, ei tule minu lubadusest tihemini blogima hakata suurt midagi välja, sest pidevalt lükkan kirjutamist jälle edasi... Materjali nagu oleks, millest kirjutada, ilmselt jääb siis viitsimisest väheks. Mis vahepeal toimunusse puutub, siis eelmisel nädalavahetusel käisid külas sugulased Tallinnast, mis sel korral oli natuke erilisem, sest kaasas oli ka nende juures sel aastal elav Saksamaalt pärit vahetusõpilane Jasmin. Varem ma teda näinud polnudki, aga nüüd lõpuks kohtusime. Alguses oli küll veidike ebamugav, aga see läks ruttu üle. Muidugi möödus kogu nädalavahetus seetõttu rääkides inglise-saksa-eesti segakeelt, mis tegi asjad veelgi segasemaks, aga mis seal ikka. Lisaks sunniti mind üsna varsti talle giidiks olema, et ta natuke Tartut näeks, ja ega mul siis muud üle ei jäänudki. Sõitsime bussiga kesklinna, tegime vanalinna kandis väikese jalutuskäigu ja seejärel suundusime Ahhaa keskusesse, kus meil mõlemal päris lõbus oli. Üle pika aja inglise keeles rääkida oli muidugi veidralt harjumatu, aga sain sellegagi hakkama. Saksa keelega on mul paraku nii, et pole ammu praktiseerinud, mis tähendab, et räägitavast saan küll aru, aga ise vastu öelda midagi ei oska. Vähemalt sain oma hostsugulast nende paari päeva jooksul natuke tundma õppida. Nüüd aga jõuan ma muidugi paratamatult oma jutuga jälle töö juurde välja, sest meil juhtub seal ikka tihti üht-teist naljakat, aga mõnikord ka mitte nii toredaid asju. Üks päev hiljuti oli eriline katastroof, sest soojaletil kukkus uks eest ära ja mu kaastöötaja valas paar tähtsat paberilehte liharasvaga üle, aga juhtub ikka. :D Eile sain aga korralikult naerda koos ühe kliendiga. Lugu siis järgmine, et teenindasin üht noormeest samal ajal, kui väljuhääldist tuli teade selle kohta, et Aleksandrit oodatakse viienda kassa juurde ja pärast väikest pausi lisati ka juurde, et kohe. Ma katsusin küll tõsiseks jääda, aga isegi klienti ajas see muigama, nii et mis sa ikka teed... :D Lisaks varastasin õhtupoole natuke tööaega ja käisin selle aja sees poes süüa ostmas, aga mis sa ikka teed, kui kliente pole... Mis sellesse nädalavahetusse puutub, siis sain jälle kaks vaba päeva, kuigi reede õhtul pidin tööl olema. Vanemad sõitsid eile maale ära, seega praegu on mul ilmselgelt kvaliteetaeg iseendaga. Päevapoole tegin Caesari salatit, mis päris hästi välja tuli, aga osa kanalihast läks muidugi kassile, kes lõhna peale kööki näuguma tuli ja andsin siis tallegi paar tükikest.
Ja nüüd ma tahaks jagada ka ühte lugu sellel teemal, kui idioodid meie peres ikka olla osatakse. Lugu siis selline, et vanemad olid asutanud end poodi minema, aga kohale jõudes avastasid, et ostunimekiri jäi koju. Ema helistas siis mulle ja kuna mul polnud midagi muud teha tol hetkel, nõustusin selle neile ära viima. Telefoni jätsin koju laadima, sest akut oli ülivähe, aga sellest saidki muidugi kõik jamad alguse, sest poest vanemaid mul üles leida ei õnnestunud ja ilma telefonita teatavasti kontakteeruda ka kuidagi pole võimalik. Terve poe läbi kõndinud, jalutasin lõpuks nõutult koju tagasi. Selle aja peale oli ema mulle muidugi juba mitu vastamata kõnet teinud. Helistasin tagasi ja sõimasin nad päris korralikult läbi, sest see olukord ajas ikka vihale küll. Muidugi ei jäänud mul muud üle, kui uuesti poodi jalutada, sel korral õnneks suutsin nad üles leida ja ei viitsinud kohe koju tagasi kõmpida, vaid jalutasin nendega kaasa. Kusjuures olid nad selle aja peale, kui mina nad üles leidsin, suurema osa nimekirjas olnud toiduainetest meelde tuletada, seega tuleb välja, et jooksin ikka üsna mõttetult.
Muud mul vist hetkel lisada polegi, naudin oma õhtut edasi ja üritan järgmist postitust ka mitte väga kaugele tulevikku lükata. :) Tsauki!